Riigikogu liige Igor Gräzin (Reformierakond) kirjutab, et praegune kriis on kõigist eelnevatest sügavam just seepärast, et kriis on ajudes. Pole kedagi, kes ütleks, mida tuleks teha Euroopa väljatoomiseks laukast, millesse ta vajub.
Igor Gräzin: kriis eurojuhtimises
27. veebruar 2012, 18:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui me riigikogus Juku-Kalle Raidiga ainsatena koalitsioonist hääletasime vastu ülepeakaela mõeldud Kreekale rahakinkimise seadusele, siis küsisime: kuskohas see kuulus kriis siis õieti on? Paljud majandusnäitajad, isegi võlgade suurus, pole eurotsoonis tingimata halvemad kui kas või USAs. Ka euro kui valuuta on laias laastus ikkagi veel üsna okei, mida kinnitas siinsamas ajalehes pankur Vahur Kraft.
Kuna euroala kriis on seega eeskätt vaimne ja kultuuriline fenomen, on võti selle mõistmiseks tüütuseni leierdatav loits: «Tänane kriis on raske, alle-aaa, nagu ei ükski teine pärast 30ndate depressiooni.» Just siit leiab minusugune freudist-asjaarmastaja toimuvale seletuse: alailmne ja kohatu võrdlus 30ndate kriisiga paljastab alateadliku hirmu, et tegelikult on praegune kriis hullem.
Ja ongi hullem, vähemalt kahes aspektis. 30ndatel tõi kriis kaasa tavaliste inimeste ahastuse, viletsuse ja hädad (loetagu kas või Oskar Lutsu, Tammsaaret või John Steinbecki), aga ei olnud poliitilist paanikat. Ja teiseks: hästi või halvasti, aga tolles kriisis teostati juhtimist ja viidi ellu mingisuguseid ideid – Inglismaa devalveeris ja muutis naela tagatisi, USAs alustas Roosvelt «uut kurssi» ja puhastati väärtpaberiturg, Schacht, tehes Rooseveltist sõltumatult täpselt samu asju, stabiliseeris ära Weimari inflatsiooni – selle hind selgus hiljem.
Muide, ka pärast II maailmasõda oli Euroopa kriisis – materiaalsed ressursid olid ju maatasa tehtud. Kuid just sel ajal tekkisid uued suured ideed – Bretton-Woodsi süsteem, Saksamaa rahareform, Marshalli plaan. Ja – mitte sugugi vähem tähtsamana – Euroopa Liit sellisena, millisena ta tehti, aga mitte sellisena, milliseks ta nüüd on aetud.
Vaatame praeguse Euroopa Liidu juhte ja juhtimisi ning taipame: kriis on kõigist eelnevatest sügavam just seepärast, et kriis on ajudes. Euroopa ei leia eneses enam ainsatki vähegi suuremat ideed ega isiksust (rääkimata sellest, et neid oleks vaja rohkemgi kui üks!), kel oleks julgust võtta enda peale vastutus ja kel süda valutaks inimeste pärast nii palju, et kas või öelda, mida tuleks teha Euroopa muutmiseks ja väljatoomiseks laukast, millesse ta vajub.
Ei midagi isiklikku: Euroopat juhivad toredad ja usinad inimesed, kes oleks kindlasti suurepärased koolidirektorid, telemehed, seksikangelased ja pearaamatupidajad, aga nende hulgas ei märka me ühtegi Churchilli, de Gaulle’i, Adenaueri või Monnet’ mõõtu poliitilist liidrit. Haveliga kaotasime viimase.
Seniajani olid praegused euroliidrid toimekad juhid, kes hoidsid korras direktiivid, aruanded ja normatiivid, jälgisid, et pangaprassimised saaksid dokumenteeritud, ja osalesid pikkadel igavatel abstraktsetel ümarlaua-aruteludel. Aga aeg pole enam see!
Kipume segi ajama, millise lausega algas Hašeki «Vahva sõdur Švejk» – mitte Müllerova omaga, vaid sellega, et «suur aeg nõuab suuri inimesi». Suur aeg on Euroopal olemas… probleeme on inimestega.
Parkinson kirjutab oma seadustes, et firma lõpp ei alga siis, kui pole enam suuri saavutusi, vaid siis, kui rahuldutakse pisikeste eesmärkidega. Eurotsooni riigipeade otsus hakata pidama koosolekuid kord kuus kinnitab, et nad ei söandagi kavandada mingit ideed või programmi, mis kestaks kauem kui ühe kuu. Nad saavad ka ise aru, et nende jutt ei mõju kauemaks kui 30 päevaks. Näitamata ideed ja programmi, mida jätta ellu viimiseks ministritele, direktoritele, parlamentidele, valitsustele, hakkavad riigipead ise kahekümne seitsmekesi Euroopat igapäevaselt juhtima.
Kodanikujulguse tasalülitumist vaikseks soigumiseks näitab seegi, et selget ja kiiret vajadust saada ELi liikmesriikide eelarved kontrolli alla, tunnistavad kõik.
Mis oleks loogilisem, kui kehtestada mehhanism, mis välistaks laaberdavate eelarvete tegemise? Selle asemel on ettepanek: Euroopa Komisjon võivat saada õiguse kaevata need riigid, kes eelarvekriteeriume ei täida (st riisuvad meie kõigi ühist raha) kohtusse! See tähendab veel ligi viit aastat vaidlusi (aga prassimine jätkub) ja samapalju aega otsuse täitmiseks. Sellise normi kehtestamine annab tegijale tänaseks õhtuks südamerahu – miskit on ju kriisi suhtes tehtud, aga samas ei pingesta ta europoliitiku närve, sest tegelikult pole õnneks midagi TEHTUD!
Saja-aastane sõda ja Venemaa «segaduste aeg» said alguse sellest, et Philip IV-l ja Ivan Groznõil puudus selge päriluse ja delegeerimise süsteem. Ja ka tänapäeval pole delegeerida kellelegi. Euroopa Liidu spetsialistide, ametnike ja poliitikute süsteem baseerub allumisel ning mis tahes initsiatiivi uinutamisel. Europoliitilise inimese käitumise selgroog on mitte midagi vaidlustada ja üksnes «veelgi parandada» olemasolevat süsteemi. Titanicu kapteni mure polnud laeva juhtida, vaid anda korraldus, et laeva põhjaminekul orkester mängiks.
Ma kujutan ette, et ülevalt ELi kõrgustest alla vaadates ja otsides ütlemis- ja mõtlemisjulgeid, riskivalmis ja südametunnistust omavaid inimesi, joonistub silme ette kurb ja hall pilt: kümned tuhanded igavad ja ustavad ametnikud ja mitte ühtegi väärt mõtet. Kas ametnikku, kelle elu ja surm olenevad üksnes lojaalsusest süsteemile, saabki usaldada juht, kes võtab ise ette vähimagi riskantse sammu? Novaatorliku ülemuse suurimaks ohuks on tema alluvad.
Euroopa Liidu ametnikkond ja poliitikud on teoreetiliselt võttes euroopalike väärtuste kandjate eliit, aga see oli just europarlamendi spiiker Jerzy Buzek, kes riigikogus ütles, et euroopalikud väärtused on tänaseks otsas. Õieti küll see, mida nendeks ametlikult peetakse, sest tegelik euroopalikkus on ikkagi Schröderi diil Putiniga, külanatsism, isegi väiklased inimlikud solvangud ja solvumised kõrgeimatel tasemetel…
Aastal, mil Eesti astus Euroopa Liitu, pesti tema ajusid nagu ei eales pärast Stalini surma. Isegi küsimust, milleks astuda Euroopa Liitu just nii ja mitte teisiti, ei peetud viisakaks küsida ning meid, kes me küsisime, süüdistas riigikogu salakomisjoni juht selles, et me olevat kavatsenud peaministri rongi rööbastelt välja lasta, kui too Haapsalusse Euroopa Liidu kasuks hääletama sõitis… (Ja Parts noogutas kurva ja mõistva pilguga: jah, jah, paraku niisugused kaabakad nad juba on.)
Mitte keegi pole kunagi arvanud, et Euroopa Liitu pole üldse vaja. Oma liberaalsel ajastul EL toimis ja tootis selle rikkuse, mida nüüd annab maha juua ja pandiks panna. Ajalugu ei kordu ja toda ELi enam ei tohikski tagasi soovida, sest maailm meie ümber on muutunud.
Kuid EL vajab tõepoolest uut algust, uusi aluslepinguid ja mõnedes valdkondades ka tugevamat tsentralismi.
See eeldab uut poliitilist põlvkonda europoliitikas. Keda pole tümastatud senise hambutu ideoloogiaga. Ja need, kes aastaid mõtlesid ülemuste peale ja vaatasid siis ka Euroopale, peaksid andma ruumi neile, kes mõtlevad esmalt Euroopale ja vaatavad siis ülemustele otsa. Ma näen tänase kriisi ületamiseks ühte otsustavat vahendit: vabanemist hirmust öelda, mõelda, otsustada ja teha.