Paar korda aastas tabab Eestit vaesuspaanika. Ilmub mõni uuring, mõnikord ka «uuring», kus käiakse välja suured arvud. Ajakirjandus võimendab arve ja hinnanguid enamasti veel üle.
Mikk Salu: kuidas valida vaesus?
23. veebruar 2012, 09:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellised jutud vihastavad mind kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et me ei tea, millest tegelikult räägime. Ainuke Eestis ametlikult mõõdetud näitaja, nn suhteline vaesus, ei näita vaesust, vaid sissetulekute erinevusi.
Nagu üks mu sõber tavatseb ütelda, iga kord kui Skype palkab kõrgepalgalise töötaja (mis tähendab omakorda, et sissetulekute vahed Eestis suurenevad), halveneb kohe ka Eesti vaesusestatistika. Tegelikult muidugi kellegi elu ei halvene, lihtsalt metodoloogiline eripära toob vastava tulemuse. Sellepärast ka soovitus kõikidele, kes vaesusest kirjutavad ja räägivad: vältige suhtelise vaesuse näitajat.
Teine asi, mis mind vaesuse käsitluste juures häirib, on isikliku vastutuse ja valikute küsimuse vältimine. Poliitikute, spetsialistide ja ajakirjanike suust kõlavad emotsionaalsed hüüatused, kuidas igasuguseid toetusi tuleb kolme-, nelja- või kümnekordistada.
Kogu vaesuse teema raamitakse riikliku poliitika konteksti. Ei, ma ei taha alustada tiraadi «vaesed on ise süüdi». Tahan lihtsalt öelda, et peame julgema rääkida isiklikest valikutest, siis saame paremini aru ka lahendustest. Muidu võitleme ka edaspidi tagajärgede, mitte põhjustega.
Otse öeldes, vaesust ei põhjusta poliitika või selle puudumine, vaid eelkõige inimeste valikud ja isiksuslikud puudujäägid. Ma näen ise koduaknast, kus ühele poole jääb sotsiaalkeskus ja teisele poole narkoravikeskus, kahte suurt põhjust: joomine ja narkomaania. Kolmas oluline põhjus on üksikvanemaks olemine ehk ühelt poolt noored mehed, kes jalga lasevad, ja teisalt noored naised, kes valesti otsustasid.
Hiljuti ilmus portaalis Memokraat reportaaž ühest Tallinna kodutust. Autor oli kodutuga kaasas käinud ja tulemuseks südamlik looke, mis kõneleb ühiskondlikest eelarvamustes ja sellest, kuidas kodutud polegi sellised, nagu me arvame.
Lõpuks ilmus portaali üks kommenteerija, ilmselt selle kodutu lähisugulane või tuttav, kes avas ka mõned telgitagused: sõbrad ja pere on korduvalt aidanud, vend maksab võlgasid, vanaema kirsturaha läks abistamiseks, tema valis ainult joomise. Kommentaator jätkaski: «Mõnikord on kodutu olemine siiski kodutu oma vaba valik. Vahest isegi enamikul kordadest.»
Kui väldime vaesusest või kodutusest rääkides isiklike valikute ja vastutuse küsimust, näeme seda ainult sotsiaalministeeriumi tööülesandena, ei aita lõpuks ükski toetuse suurendamine ega vaesusevastane programm.