Kaitsepolitseinik müüs KGB järglasorganisatsioonile Eesti riigisaladusi
Juhtkiri: alatu kuritegu
23. veebruar 2012, 00:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole sugugi meeldiv minna vabariigi aastapäevale vastu uudisega riigireetmisest. Teisalt on iga halva asja lõpp parem kui selle kestmine. Kaheksateist aastat kaitsepolitseis töötanud Aleksei Dressen ja tema abikaasa peeti eile kinni koos süütõenditega. Neid kahtlustatakse riigisaladuse edasiandmises Venemaa Föderaalsele Julgeolekuteenistusele (FSB), mille peakorter asub Moskvas Lubjanka tänaval kunagise KGB hoones.
Eelmisel ja selgi nädalal oleme palju kirjutanud Venemaa survest Lätile. Meie lõunanaabreid peetakse küllap hetkel nõrgimaks lüliks, mida on mugav rünnata. Dresseni juhtum näitab, et ka Eesti vastu tegutsetakse Moskvas süstemaatiliselt. Küsimus, kas mõne sündmuse või provokatsiooni taga on Venemaa luureteenistused või mitte, pole kaugeltki pelk paranoia.
USA eraluureagentuur Stratfor kirjutab oma värskes ülevaates, et Moskva üritab Eestit neutraliseerida või nõrgendada väljastpoolt tulevat toetust. Üldine strateegia on NATO lõhestatuna hoidmine, et allianss ei saaks Eesti kaitseks suuremaid kohustusi võtta.
Osa Moskva strateegiast on Balti riikide ühiste majandus- ja energiaprojektide (veeldatud maagaasi hoidla) ja raudteeprojektide (Euroopa Liidule orienteeritud Rail Baltica) takistamine.
Konkreetse juhtumi laiema raamistiku kohta saab üht-teist järeldada selle põhjal, mis Dresseni tööülesannete ja ta tegevust juhtinud FSB osakonna kohta eile öeldi.
Ta tegeles kaitsepolitseis äärmuslike organisatsioonide jälgimisega. Vaevalt et FSB-le pakuvad elulist huvi Tartu skinhead’id vmt. Küll aga tahavad nad kindlasti teada, mida teab Eesti kaitsepolitsei organisatsioonide kohta, mida Venemaa ühel või teisel viisil toetab.
Kindlasti pakub neile huvi, kes ja milliste meetoditega äärmuslasi jälgib. Kas või selleks, et oma toetust ja selle andmise viise planeerida nii, et ei jäädaks kaitsepolitseile vahele.
Pole mingi saladus, et Moskva käsitleb suurt venekeelset elanikkonda Lätis ja Eestis kui strateegilist manipuleerimishooba. Rahulikud suhted rahvuste vahel ei teeni Moskva huve, küll aga tüli ja vaenu lõkkele puhumine. Seda saab teha konkreetsete inimeste ja organisatsioonide kaudu, kelle jälgimine arvatavasti oligi Dresseni tööülesanne kapos.
Viimaks: mis toimub kaitsepolitseis? Nagu öeldud, suutlikkus saada jälile seadusrikkujatele oma organisatsiooni sees on igati kiiduväärne. Samas ei tee see tõdemus eos tühjaks küsimust, kas niisuguste juhtumite taga võib olla süsteemseid vigu. See on tõsine järelemõtlemiskoht riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjonile ja loomulikult ka kaitsepolitsei juhtidele.