Juhtkiri: sada põhjust mitte olla kuri Eesti ja kaasinimeste peale (56)

President Toomas Hendrik Ilves on rõõmsa kuju rüütel, kes astub vastu jorule «ära-ära-ära». 

Tihtipeale avastame kollase meedia «ära»-pealkirja tagant loo, et keegi on läinud välismaale õppima, pikemalt puhkama või muul kombel maailma avastama, mis on ju igati loomulik ja kiiduväärt käitumine, ent leiab ometi pealkirjas märkimist depressiivses võtmes. Ebameeldivaid asju on niigi küllaga, kas peaks siis kandma sama meelsust üle ka sinna, kus on pigem põhjust näha head?

Võib-olla vajamegi meeldetuletust, miks Eestis on hea elada. President on kogunud oma Facebooki lehel Eesti inimestelt sada põhjust. Nüüdseks on need jõudnud plakatitena tänavapilti. Kampaania hindki – 7000 eurot EASilt trükikuludeks ja tasuta reklaamipinnad nende omanikelt – pole röögatult suur. Huvitav vaid, kas keegi ka mõõdab sotsiaalkampaaniate tulemuslikkust.

Niisuguseid ettevõtmisi varitseb oht muutuda õõnsaks ja hambutuks, halvimal juhul lausa naeruväärseks. Vahel ka väga ebaõiglaselt tegijate suhtes. Kui president asus oma autoriteediga toetama noorte inimeste ja ettevõtjate organisatsiooni koostöös sündinud portaali Talendid Koju, kandus arutelu kohati õige kummalistele radadele ja nüüdki meenutavad mõned seda kui erilist presidendi kampaaniat, mis olevat ebaõnnestunud. Kas Eesti president peaks siis tagasi tõukama algatusvõimelised inimesed, kes püüavad omavahel kokku viia välismaale (õppima) läinud noori ja neid Eesti ettevõtjaid, kellel võiks olla neile sobivat tööd pakkuda? Just selles on ju «Talendid koju» sisu.

Kahtlemata on meil kõigil õigus sõnasabast kinni hakata ja oma mõtteid edasi arendada, meil on õigus kritiseerida ja ironiseerida. Aga seejuures oleks kena hoiduda materdamast heade kavatsustega alustatud ettevõtmisi selle eest, et need ei täida eesmärke, mida neile on külge pookinud kõrvaltvaatajad-ironiseerijad ise, aga mitte tegijad.

Mõelge enne, kui tõttate sildistama sadat põhjust roosaks kampaaniavahuks masendava tegelikkuse taustal. Kui asjad pole päris nii, nagu tahaksime, et need oleks, siis on üks võimalus muidugi lihtsalt kiruda. Teine võimalus on (kiruda ja) vaadata, mida saaksime paremaks teha. Võib-olla saavad mõned inimesed tegutsema hakkamiseks plakatitelt innustust? Me ei tea, sest keegi pole seda veel mõõtnud.

Kui oleme mõelnud ilusast puutumata loodusest, kaunist ja unikaalsest emakeelest ning tarkadest, kohanemisvõimelistest ja ambitsioonikatest kaasmaalastest, mis saab siis edasi? Tõsi, selle üle juurdlema ju kampaania oma kaugema eesmärgiga ärgitabki – nuputama, mida Eestis ette võtta saaks.