Tähtsa poeedi mitu nägu

Mitmel puhul on olnud kosta juttu, et Loomingu Raamatukogu on viimasel ajal kuidagi väga hästi esinema hakanud. W. H. Audeni ( 1907–1973) valimikust luuletustest ja esseedest rääkima hakates tuleb seda tõdemust jällegi korrata – ikkagi 20. sajandi briti üks tähtsamaid ­poeete.

Ja mitte ainult – nagu tõlkija Märt Väljataga raamatu järelsõnas leiab, on Auden suurtest briti poeetidest praegu üks ajakohasemaid. Wikipedias mainitakse muu hulgas ka Audeni populaarsuse mõistetavalt suurt kasvu pärast seda, kui filmis «Neli pulma ja üks matus» (1994) kantakse ette tema luuletus «Matusebluus», mis selleski valimikus eestindatud on.

1920ndate lõpus luulesse tulnud (esikkogu aastal 1928) Audenist sai kohe briti kirjandusilma tähtis nimi. Ühe põhjusena tuuakse esile Audeni kergemat ligipääsetavust võrreldes näiteks tollaste valitsevate kõrgmodernistidega nagu T. S. Eliot. Eliot leidiski siis, et Auden liialt vigurdab oma luules.

«Auden ei soovinud olla valitute luuletaja ning ütles lahti esimese põlvkonna modernistide aristokraatlikest või preesterlikest hoiakutest, ja püüdis tabada just ühiste kogemuste maailma,» selgitab Väljataga.

Modernistide külma ja karmi stiiliga võrreldes oli Auden mänglevam, pillavam, samas klassitsistlikum. Tähele on pandud tema filigraansust luule erinevate vormiliste ja tehniliste võimaluste rakendamisel.

Vormilise pillavuse ja tiheduse arvele paneb Väljataga ka Audeni suhteliselt raskesti tõlgitavuse ja selle, et korralikke tõlkeid inglise keelest teistesse keeltesse peaaegu pole. Väljataga tõlkedki on kogunenud pika, umbes 20-aastase perioodi jooksul.

1930ndatel loodeti Audenist poliitilist luuletajat ja tema looming seda ka soosis, kuid 30ndate lõpus Ameerikasse emigreerudes ja religiooni taasleides teemad muutusid ning värsski võttis vormiliselt vabama ilme.

Ajalugu ning inimene versus loodus muutuvad läbivamateks teemadeks. 1950ndatel sai Audenist angloameerika kirjandusmaailma üks suuremaid autoriteete ning pärast T. S. Elioti surma võttis ta üle kirjanduspaavsti sümboolse au.

Mingis mõttes annab nii luuletuste kui esseede samade kaante vahele panek toreda efekti – kohtume tõsisema ja absoluutsema luuletaja Audeniga ning ekstsentrilisema ja humoorikama esseist-aforist Audeniga. Samuti on esseed suureks abiks luuletekstide tõlgendamisel, sest eelkõige iseenda arenguid ja suhtumisi luuletaja ja inimesena ta neis läbi mõtleb.

Autobiograafilisim neist on avakõne Oxfordi ülikooli luuleprofessorina «Valmistamine, teadmine, hindamine» (1956), milles luuletaja mainib muu hulgas ka oma laiskust ja kesist õppeedukust Oxfordis – muudki oli teha, ütleb ta. Eesti praeguse kõrgharidusreformi valguses poleks Auden kõrgharidust ilmselt ehk saanudki.

Lihtsate ja konkreetsete pealkirjadega esseesid, nagu «Lugemine» ja «Kirjutamine», soovitaksin kindlasti igal kirjutamisega tegeleval inimesel lugeda (eriti algajal luuletajal). Lööb pea selgemaks. Vähemalt allakirjutanul lõi.

Raamat

 W. H. Auden
«39 luuletust ja 5 esseed»
Loomingu Raamatu­kogu 3–6 2012
Tõlkinud Märt Väljataga
167 lk