Nomen est omen. Nimi on enne. Selle kunstnikust kirjaniku või kirjanikust kunstniku, niisiis omamoodi kaksainsusliku autori nimi tähendab nii lindu kui ka keeret. Toomas Vindi kunstnikuloomingu tunnussõnaks sobib aga just see «keere».
Toomas Vindi vindid
20. veebruar 2012, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema kodulehelt leiab iseloomustuse: «Vint viib vaataja jahmatavalt kaunisse, aga kummalisse maailma. Maalist maali mängib autor publikuga veidrat mängu, kus käiakse trumbina välja vaataja reaalsusejanu, mis lubab igatsuslikku vastu võtta tegelikkusena.» Näilisus, mis on esitatud liiga tegelikuna, ja tegelik, mis osutub näiliseks – see on Vindi «vint». Sellest sõnast omakorda tuletub laeva sõukruvi ja kerges joobes ehk vintis olek. Mõlemas on jõudu.
Vindi juttude lugeja tababki juba esimestest lausetest, kuidas see mingi jõud veab teda sündmuste ja tegelaste keerisesse. Ta on võrdselt jutustajaga osaline toimuvas. Reaalselt elanud või elavad inimesed põimuvad väljamõeldud tegelastega, kuigi nende tagantki on väikeses Eestis adutavad prototüübid. Vindi elu, isiku- ja loojalugu on kogu aeg nähtav, ehkki me ei tea, kui palju on selles ülevindikujutust.
Vindi ühes parimas teoses, «Elamise sulnis õudus» (2000) ilmneb keskendatuimal ja terviklikemal kujul Vindi (auto)psühhograafiline ja nägemuslik kirjutusviis. «Kunstniku elu» on fragmentaarsem, võib-olla ka varem loetust lahjem.
Autor ütleb, et siin on ta lahku löönud väljamõeldise ja mälestusliku poole. Kas see pole aga vindilik trikk? Sest vähemalt kaks mälestuslugu, nimitekst «Kunstniku elu» ja «Autori sünd» mõjuvad lugedes «vintis» tegelikkusena. Oluline vihje on seegi, et kujunduselemendina läbib raamatut kunstniku maastike taustal Sirpi lugev vanahärrast autor ise.
«Autori sünd» kisub kohe algul sürriks. 2010. aasta Loomingu novembrinumbrist avastab Vint tundmatu autori Mart Murde väga head luuletused, kuulutab oma blogis uue ande sünnist, kuid tunneb end petetuna, saades teada, et tegemist on 1970ndatel debüteerinud Kaljo Enniko varjunimega. Murde on plagieerinud Ennikot!?
Mingil hetkel hakkab Vindile tunduma, et tema noorele autorile Murdele suurt tulevikku kuulutav kommentaar ise on müstifikatsioon. Niisiis – ülekeeratud vint. Lugesin minagi Murde luuletusi. Üks meenutas Viidingut, teine Runnelit. Postmodernismis, millega Vint on vaielnud, kuid mida ta enda proosalegi on omistatud, lahustub kõik jälgedes.
Ja – last not least – seesama Vindi novelli teiseks peategelaseks tõusev Google juhatab Murde Vikipeedia Enniko-leheküljele, kust saame teada tema surmast selle aasta 12. jaanuaril. Inimene sureb, tekst jääb. Mõneks ajaks mõnes teadvuses.
Raamat
Toomas Vint
«Kunstniku elu»
Tallinn, Tulikiri,
2011
167 lk