Konflikt nagu tango

Välisuudistes on kaks asja, mis on püsinud muutumatuna sellest ajast alates, mil ma neid üldse mäletan. Ja neist kahest teine on rahutused Gaza sektoris ja pinged Läänekaldal.

Colin Shindler on Londoni ülikooli professor ning Iisraeli ja kaasaegse juudi ajaloo uurija.

Ülikooli kodulehekülje põhjal on see tema seitsmes raamat, erinevad artiklid Iisraeli riigist ja ühiskonnast veel peale selle. Ajaloolistel põhjustel on inglaste sümpaatia juutide ja Iisraeli vastu üsna ootuspärane. Ent kui autor ühe osapoole vastu ka suurt isiklikku poolehoidu tundma peaks, siis raamatust see välja ei paista. Pole häid ja pole halbu, nagu ajalooraamatuis veidi liiga sageli juhtub, on vaid sügavale juurdunud konflikt.

Sissejuhatuses kirjutab Colin Shindler: «Iisraeli-Palestiina konflikt on saaga, millest on kirjutatud tuhandeid raamatuid ja mis väljaspool olijaile on lummav mõistatus.» See lause sobib täpselt iseloomustamaks lugejat, kellele see raamat mõeldud on – see eeldab lugejalt juba ette mõningaid faktiteadmisi, vähemalt pinnapealsetki kursisolekut ka paari­kümne aasta taguste uudistega.

Tänapäev pakub sellele muidugi moodsat alternatiivi Wikipedia näol, aga ma ei tea kuigi palju inimesi, kes viitsiksid lugeda ühes käes raamat ja teise arvuti. Nii näiteks ei ole raamatus 1972. aasta Müncheni suveolümpia veresauna isegi mitte mainitud. Võimalik muidugi, et sel sündmusel puuduski oluline sisepoliitiline järelm, kuid lugejale, kes ei ela Haaret­zi, vaid Herald Tribune’i infoväljas, on München ometi oluline pidepunkt.

Teisalt aga annab see raamat mõistmise, miks selline asi üldse aset leidis. Eks lugemismugavuse huvides on raamatulgi mahupiirang ja kui see on autori otsus, siis las ta olla. Pealegi on raamatu lõpus kronoloogia – abiks on, kui selle lugemisest alustadagi.

Selle, miks tuleb Iisraelist just selliseid uudiseid nagu tuleb, see raamat lahti mõtestabki. Ning teeb seda ladusalt, nii et loe nagu jutukat. Poliitiliste ajalookäsitluste häda on tihti selles, et protsesse kirjeldatakse kas liiga pinnapealselt või liiga detailselt. Ent pinnapealsus ei anna mõistmist, detailsus aga uputab lugeja üksikasjadesse, nii et arusaamatuks jääb, mis oluline, mis mitte. Selles raamatus on see tasakaal kenasti paigas.

Arvatavasti on nõukogude propagandal suur roll selles, kuidas Iisraeli poliitikat siinmail tihti tõlgendatakse: oma väiksusega võrreldes ebaproportsionaalselt tige USA sabarakk, ülimalt parempoolne veel pealegi. See pole tõsi, veendub lugeja juba poole raamatu jooksul.

Pikaajaline konflikt on nagu tango – tantsijaid peab olema kaks. See on teine veendumus, milleni see raamat viib.

Raamat

Colin Shindler
«Iisraeli riigi ajalugu»
Kirjastus Valgus, 2011, 382 lk