/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Midagi on õhus. Võib ju öelda, et ühiskonnas käib arutelu, demokraatlikus riigis tavaline avalik diskussioon. Kuid vaidlejate hääled kujuteldava ümmarguse laua ääres on üha valjemad ja hääletoon kõrgem. Selles on järjest enam isiklikuks minevaid demarše ja demagoogiat.
Õunamahlatünn, mis ühe meelest on läbi aegade sisaldanud magusat, teise meelest aga haput jooki, käärib nüüd mulinal. Ja jääb mulje, et maitse üle enam eriti ei vaielda.
Peaminister Andrus Ansip on tegelikust elust kaugenenud, ei jaga selgitusi ega kuula küsijaid, öeldakse. Võib olla. Kuid pea kõik ta viimased avalikud esinemised kinnitavad, et ta tunnetab olukorra muutumist tegelikult väga hästi. Pidev kaitseseisund ja verbaalne rünnakuvalmidus tõestab, et Ansip tajub olukorda, kuid empaatiat näib tal siiski üha enam nappivat.
Viimased aastad pole olnud kellelegi kerged ja riigi tasandil on tehtud palju õigeid majanduslikke otsuseid. Kuid ohtlik, väga ohtlik on «meie»-retoorika järjekindel asendumine «mina»-retoorikaga. Kes ei jaga optimismi, on hädavares ja viriseja.
Kurikuulsast ACTA-ainelisest riigikogu infotunnist möödus vaid mõni päev, kui valitsuse pressikonverentsil hakkas pudenema uusi kullateri. Ansip räägib, et need, kelle meelest leidub Eestis töösuhetes ebavõrdsust, kujundavad ühiskonnas vale atmosfääri.
Ja ometi loeme-kuuleme iga päev seesuguseid näiteid. Ning kui lisada õiguskantsleri ja riigikogu esimehe öeldu, et ka kohtust pole (kõrgete riigilõivude tõttu, pluss muidugi õigusabikulu) lihtne abi leida, on jututeemaks vast siiski ainest?
Midagi on õhus, ja see miski kandub lainena üle kogu poliitilise maastiku ühest servast teise, tekitades eri reaktsioone. Nimelt seda analüüsib sel nädalal Enn Soosaare nimelise esseistikapreemia võitnud Ilmar Raag oma tänases AKs ilmuvas kirjutises. «Valitsusvastase retoorika tunnuseks on subjektiivse valu esmatähtsus, mis oma negatiivsuses üritab alati üle pakkuda valitsuse optimismi,» märgib Raag.
Reformierakonna poliitilised vastased haistavad kõrbelõhna ja valavad omakorda sortsukese õli leekidesse. Keskerakonna meelest on Ansip praeguseni olnud süüdi vahest isegi selles, et talvel on liiga külm ja suvel liiga kuum. Nüüd võtab riigikogu keskerakondlasest liige Heimar Lenk Tallinna televisiooni värskes ajakirjandust puudutavas saates sõna Ansipi kaitseks (sic!). Tubli poiss, jätka samas vaimus! Pane aga pihta! Seisukohade esitamises tulebki olla kindlameelne! Jne. Uskumatu grotesk.
Reformierakonna esimehe seisukohtades ja nende esituses pole midagi uut, kuid kõik asetub konteksti. See ei pruugi ilmtingimata päädida hästi sihitud mäda tomatiga, ent on oht, et lähiajal muutuvad lihtsamadki selgitused, mida peaministril jagada tuleb, eos fooliummütsideks. Ka siis, kui Ansipil on õigus. Võltsimisvastase kaubandusleppega kaasnenut meenutades võib ette kujutada, mis hakkab juhtuma õpetajate streigi päevadel...
Spordis juhtub tihtipeale, et peatreener astub tagasi ja meeskond, milles üks häda ajas teist taga ja kisa paisus suureks, saab uue liidri käe all korraga pingetest priiks. Samad mängijad mängivad samade oskustega samal platsil põhimõtteliselt sama mängu, kuid avalikkuse silmis ollakse kui uus koosseis.
«Me ju kõik ükskord lahkume, ja mitte ainult üks kord, vaid statistiliselt isegi iga 3,5 aasta tagant me kõik lahkume,» ütles Ansip valitsuse pressikonverentsil.
13. aprillil täitub tal peaministriametis seitse aastat. Midagi on õhus.