Tõnis Lukas: isamaausu käsiraamat

Tõnis Lukas
, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Lukas
Tõnis Lukas Foto: Peeter Langovits/Postimees

Veebruar on isamaaline kuu. Algul Tartu rahu aastapäev ja lõpupoole Eesti Vabariigi oma. Just peamiselt veebruaris olen kokku sadu kordi koolilastele isamaast kõnelenud – küll klassiruumis, küll aulas.

Aastatega on kuhjunud kogemusi nii enda kui ka teiste esinejate mõjust noortele kuulajatele ja saadud tagasisidest niivõrd, et neid on juba mõtet jagada.

Olen tundnud, et kui kõnelejal on midagi öelda, siis noored ka kuulavad ja mõtlevad kaasa. Selleks tuleb täita üks eeltingimus. Pühadest asjadest rääkimisel oodatakse lektorilt siirust.

Auditoorium hindab kõrgelt, kui kõneleja ise oma juttu ka usub. Siis on ühist hingamist lihtne leida. Noored on valmis isamaalise vaimustusega kaasa uskuma, kuid nad mõistavad kohe, kui esineja oma pseudoisamaalisuse lihtsalt «laululehelt» maha laulab, ise räägitut südames kandmata. Kui nii, siis karistavad lapsed selle kohe ära, kas haigutusega, sosistamisega või julgemad (õpetajad ju jälgivad) ka lahkumisega, aga kõige hullem – ükskõiksusega..

Kuna paljudel täiskasvanutel tuleb noortele aeg-ajalt iseseisvuse sünnist ja vabariigi arenguist rääkida, siis mõned tähelepanekud. Ei ole midagi loomulikumat kui see, et vabariigi aastapäeva kõnes kinnitatakse truudust riigi iseseisvusele, keele püsimisele ja rahva kestmisele.

Kuid ka käibetõdede kordaja peab mõistma, millise vastutuse ta isiklikult võtab. Kordamine on tarkuse ema ja metoodiliselt ongi seda õige teha, kuid sellised esmapilgul iseenesestmõistetavad tõed muutuvad mõistetavaks vaid siis, kui ka tõerääkija enda igapäevategevus öeldule vastab.

Näiteks aususest kõnelemine sobib sellele, kellest arvatakse, et ta on ka ise aus, ei ole aga veenev nende puhul, kellest teatakse nende ebaausust. Nii ei veena eesti keele püsimisest kui väärtusest rääkiv poliitik, kes omaenda lapse tahab ilmtingimata viia teiskeelsesse kooli. Nagu ka vallavanem, kes nõuab kohaliku kooli allesjäämist, kuid kes ise oma lapsed on juba ammu linnakooli ära viinud.

Kuid nii nagu ei kinkinud keegi Eestile iseseisvust ja isegi iseseisvuse taastamist (kuigi seda arvatakse tihti suureks juhuste kokkulengemiseks), ei ole praegu põhjust arvata, et ainuüksi põhiväärtuste põhiseadusesse raiumine annab meile kindlustunde, et see, milles oleme kokku leppinud, ka iseenesest püsib. Iseseisvust tuleb kindlustada iga päev.

Kiiresti muutuvas ajas tuleb ära tunda meie ees seisvaid valikuid. Põhiseadus kohustab meid selliseid valikuid tegema mitte juhuslikult ja hetkeolukorra loogikast tulenevalt, vaid suures plaanis alati iseseisvuse ning keele ja kultuuri püsimise kindlustamiseks.

Väike rahvas ei tohi kunagi kaotada suurt pilti, sest mõni suurelt rahvalt kopeeritud üksiklahendus (näiteks topeltkodakondsuse võimaldamine oma kodanikele) võib küll teistele hästi sobida, meie allesjäämise võib aga panna suure küsimärgi alla.

Isamaalises sõnavõtus kinnitame usku rahva ühistesse eesmärkidesse. Lihtsam on rääkida neil, kes ise usuvad, raskem neil, kes südames oma sõnu ei usu. Esitangi kolm klassikalist teemat, mida aastapäevakõnedes möödapääsmatult käsitletakse, ja neile järgnevalt kaks täiesti erinevat taustalähenemist, mida auditooriumile ehk nii detailsel moel ei avata. Aga esineja saab end neid arvestades kõrvalt hinnata. Kes peavad esimest käitumismustrit olulisemaks, on oma isamaalisuses ausad, teised ei võta aktustel öeldut ehk nii väga tõsiselt.

Esimene tõde: eesti rahvas jääb alles.

Noored peavad teadma, et Eestis on hinnatud kõigi tööalade inimesed, mitte vaid poliitikud, sportlased ja muidu superstaarid. Meile ei piisa sellest, et suur osa noori peab Eestit küll kenaks kohakeseks, kuid siinseid võimalusi ahtakeseks. Tuleb saavutada olukord, kus Eesti oleks eestlastele elukohavalikul esimene eelistus, mitte teine.

Väljaränne teeb murelikuks just seepärast, et suur osa mujale asujaist on noored ja nende perekondade järelkasv ei täienda enam meie ridu, mis on juba langetanud ka prognoositud sündide arvu. Tingimustes, kus meil on juba lähiaastatel niigi inimestest puudus, toob eestlaste väljaränne veel täiendava immigratsioonisurve. Nagu näitab Lääne-Euroopa kogemus, toob immigrantide liigne juurdevool suured sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid tulevikus.

Kahjuks on inimesi, kes suhtuvad rahva demograafilise hääbumise ohtu pinnapealselt, arvates, et piisab, kui paneme lihtsalt pea liiva alla – küllap läheb oht mööda ja asi laabub iseenesest. Kvalifitseeritud edasipüüdlike inimeste suure väljarände pidurdamiseks aga riiklikku tegevuskava pole ja selle vajalikkust eitatakse.

Teine tõde: Eesti jääb iseseisvaks riigiks.

Esmalt on oluline, et Eesti riigi elukorralduse üle otsustab siinne rahvas ise ja et me saame neid otsuseid ka tulevikus sõltumatult teha. Teiseks peame olema valmis oma riiki ohu korral kaitsma. Kui meil on kaitsetahe, siis oleme ka iseseisvust väärt.

Kes aga peavad võimalikuks meie riikliku otsustusõiguse sammsammulist  äraandmist Euroopa Liidu tsentraliseeritud juhtimisele, peavad selgitama, kuidas on siis võimalik jääda ikkagi sama iseseisvaks! Samuti ei aita rahva kaitsetahet kasvatada võimalik palgaarmeele üleminek, mida ka osa poliitikuid soovitab.

Kui riigikaitse jääks ainult elukutseliste piiratud ringi asjaks, väheneks kogu rahva kaitsetahe kindlasti. Näitavad ju kõik senised uuringud, et valmidus rünnaku puhul Eestit kaitsta on suurem neil meestel, kes on ajateenistuse läbinud, ja väiksem neil, kes seda teinud pole.

Kolmas tõde: eesti keel jääb kestma igavesti (st kasutusele kultuurkeelena, selleks möödapääsmatult ka kõrgharidus- ja teaduskeelena).

Olen alati kutsunud koolilõpetajaid üles jätkama oma õpinguid kindlasti Eesti oma ülikoolides ja teistes õppeasutustes. Küll välismaale jõuab minna ka hiljem – vahetusüliõpilasena või kraadiõppesse. Meie väikeste aastakäikude puhul on kriitilise tähtsusega, kui palju meie noori siinsetesse õppeasutustesse siirdub. Eestikeelne kõrgharidus on ju võimalik ainult Eestis.

Kui lahkujaid on kohe vahetult pärast gümnaasiumi palju, ei jää piisavalt neid, kes oleksid valmis eesti keeles õppima. Kuna selle tulemusena ei täitu õpperühmad heal tasemel üliõpilastega, ei ole võimalik hoida ka häid õppejõude.

Kvaliteet hakkab kiduma, mis omakorda intensiivistab eelkõige paremate peade suundumist välismaale. Eestikeelne õpe hakkaks sel juhul lõppema tervete valdkondade kaupa, kaoks sünergia ja interdistsiplinaarsus ning õppeasutuste säilitamise uuel saatuslikul spiraalikeerul püüaksid õppeasutused rahvusvahelist taset saavutada üksnes ingliskeelse õppega – seda nii siinsetele kui välisüliõpilastele.

Kui kõrgkoolis enam eesti keeles ei õpitaks, suureneks surve ka gümnaasiumi ingliskeelseks muutmiseks – valmistatakse ju seal noori eeskätt ülikooliks ette. Ka eestikeelse teadusterminoloogia arendamisele annab mõtte riiklikult soodustatud eestikeelse kõrgkooliõppevara olemasolu. Kaoks teine, kaoks ka esimene.

Kuigi see tundub loogiline, peab üha rohkem haridusvaldkonna juhte, kes ei ole avalikult küll veel põhiseadust küsimärgi alla seadnud, eestikeelse kõrgharidusega jätkamist tegelikult kaheldavaks.

Nii naeruvääristas üks neist mõni aeg tagasi siinsetesse kõrgkoolidesse astumise üleskutset, väites, et praeguse alla kümne protsendi noorte asemel peaks tulevikku silmas pidades välismaale õppima suunduma hoopis 90 protsenti meie noortest.

Samas on teada, et kohe mujale suundujatest ei pöördu suur osa erinevatel põhjustel enam tagasi ning ka pere luuakse mujal – siin alustanud ja hiljem välisülikoolides stažeerinutest naaseb siiski suurem osa hiljem oma teadmistega siia. Teine tuntud arvamusliider näeb otsesõnu vajadust Eesti kõrghariduse muutmiseks ingliskeelseks.

Osa visionääre tõstab esile vajadust ehitada üles rahvusvaheliselt läbilöögivõimeline ühiskond Singapuri eeskujul – aga see «innovaatilisus» on saavutatud praktiliselt ingliskeelsena, kohalikke keeli peaaegu mitte kasutades. Sellised pürgimused võivad piiratud eesmärkide täitmiseks tunduda põhjendatud.

Kuid kinnitusega eesti keele püsimisest ei käi need kuidagi kokku. Eestikeelset kõrgharidusruumi ja pikemas plaanis kogu keelt kultuurkeelena saab nüüdsel ajal kaotada ainult üks kord. Teist korda meile enam ei anta.

Sellises allaandmises pole me tegelikult kokku leppinud – meil pole selleks õigust. Oleme ju lubanud oma väärtusi säilitada. Sellist alalhoidlikkust peavad «lennukad» visionäärid küll tagurlikuks, kuid ehk on nad ise oma visioonidega läinud kergema vastupanu teed.

Ei ole midagi lihtsamat kui prognoosida tulevikku modelleeritud üldtendentsidelt – keeled kaovad, rahvusriigid kaovad, võõrtööjõuvajadus suureneb, loodusressursid ammendatakse jne. Selliste moekate arvamuste edasikandmiseks pole vaja ei suuremat fantaasiat ega erilist kodanikujulgust.

Mõttejulgust on vaja hoopis selleks, et pakkuda välja ideid ja pingutada selle nimel, et me saaksime hoida nii oma kultuuri, keskkonda kui ka elulaadi. Isamaalist visiooni on märksa raskem välja pakkuda kui vaimustuda mõnest järjekordsest «Singapuri edu mudelist».

Väike rahvas peab alati kõndima noateral – ühel pool haigutab mürgine suletuse kuristik, teisel pool lõplikult hukutav avatus. Aga kuristike vahel kõndimine nõuab julgust. Ka usku, et meie rahval on oma tee, mida on võimalik hääbumata käia. Ainult siis, kui me ei püüa hüpata liigselt ei vasakule ega paremale.

Kui noortele Eesti tulevikust räägime, saavad nad kohe aru, kas usume ka ise eesti rahva kestmajäämisse. Soovin kõigile pidupäevakõnelejatele häid aktuseelamusi Eesti Vabariigi aastapäeva eel!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles