Juhtkiri: Oviiri sambajutlus

Vabadussõja võidusammas. Foto: Uwe Gnadenteich

Lugu kiirustamisest kui venimise põhjusest – kirjutatud tasa ja targu

Täna avalikustatud riigikontrolli aruanne Vabadussõja võidusamba rajamisest on tehtud rahulikus tempos. Veider mõelda, et tasa ja targu on kirjutatud lugu kiirustamisest, mis pakub laiemat mõtlemisainet (mitte niivõrd konkreetseid õpetusivasid!).

Paar aastat tagasi oli küsimus «Miks monument ei valminud kavandatud ajaks ja miks seda tuli kohe pärast avamist parandama hakata?» absoluutselt ajakohane. Oleks kummaline heita riigikontrollile ette, et nad on asjalikkuseks aega võtnud. Ometi on nii, et Vabadussõja võidusambast rääkimine mõjub praegu väga paljudele nagu paranema hakanud haava lahtikiskumine. Suure osa inimeste jaoks on kõige tähtsam, et Vabadussõja võidusammas on Tallinnas olemas. Kunstitundlik vähemus kirtsutab siiani nina iluasjade pärast. Ühendab see, et kõigile meenub emotsioon, mida tekitasid võidusamba tegemisega kaasnenud inetud kemplused ja selle ehituse viperused.

Mihkel Oviiri ei saa küll keegi kahtlustada emotsioonide puudumises, aga riigikontrolli aruanne on siiski tõsine dokument. Saame lugeda, et keegi pole midagi varastanud ja samba kandekonstruktsioon peab vastu vähemalt sada aastat, ent aruandes on lakoonilistest vastustest rohkemat.

Mihkel Oviir on nagu Eesti Vabariigi ametnike ülempreester, kes igal võimalikul juhul kõneleb sisendusjõuliselt poliitilise ja tehnilise otsustamise piirimaadel kõndimisest – ametnike ja poliitikute suhtest; ka ühe inimese võimust teise üle, kusjuures võimu ei pruugi sugugi raudkindlalt määrata ametinimes olev staatus. Ka seekordne aruanne sobitub Oviiri epistlikogusse kui valatult.

Tänase Postimehe artiklis ütleb Oviir: «Aastatepikkuse poliitilise kasvatamise tulemusena on Eesti ametnike hulgas üha enam maad võtmas hoiak, et üldjuhul ei soovita vastu vaielda – kui poliitik mingi ülesande täitmist reljeefselt nõuab, siis selle ülesandega usinasti ka tegelema hakatakse.» Ühesõnaga, poliitikud kasutavad ametnike vaimujõudu valesti ning teisalt võtavad endale liiga spetsiifilise käskimisega vastutuse, mida nad lõpuks kanda ei jõua – ka väljavalitud on inimesed. Samas pole Oviiri jutlus mingi ühe ministri reljeefset kõnepruuki süüdistav lugu, sest riigikogu ja rahva ees oli minister ise kollektiivsete, ent tormakaks osutunud otsuste ohver.

Kuidas siis teha nii, et Eesti inimeste higi ja vaeva eest koolitatud ja palgatud ametnike tarkus sobituks kõige paremal moel kokku tuliste valimisheitluste järel rahva esindajateks saanute heade soovide, innu ja isikliku tublidusega?

Konkreetsel juhul oleks võinud talitada läbimõeldumalt, ent mõnes teises asjas on tungi ja tormi jälle liiga vähe.