Aleksei Kelli: ebaloogiline olukord - õigus on nii ACTA pooldajatel kui ka vastastel

Pean ACTAga seonduvat igati positiivseks nähtuseks, kuna see oli efektiivne päästik diskussiooni tekkimisel. Arvan, et põhjalikust demokraatlikust arutelust on Eestile ainult kasu.

Sõltumata sellest, kas ACTA võetakse vastu või lükatakse tagasi, märgib see olulise ajajärgu algust Eesti autoriõiguse arengus. Positiivne on see, et nii ACTA vastastel kui ka pooldajatel on suur ühisosa. Keegi meist ei taha soosida suuremahulist ärieesmärkidel toimuvat autoriõiguse rikkumist internetis. Kuid samuti ei ole me huvitatud, et autorikaitse varjus toimuks pidev jälitustegevus. Vältimaks selliseid arenguid (sõltumata ACTAst), peabki kõikidel huvigruppidel olema võimalus selles küsimuses kaasa rääkida.

Ühel või teisel viisil on meil kõigil kokkupuudet autoriõigusega. Enamik meist kasutab autoriõiguslikku sisu, olgu selleks siis muusika-, filmi- või kunstiteosed. Meie hulgas on autoreid, kes sisu loovad, ja tööstus, mis püüab seda kommertsialiseerida. Eri gruppidel on aga harilikult ka lahknevad huvid. Kui tööstus ja autorid soovivad tugevamat kontrolli, siis avalikkus ja tarbijad eelistavad kõigele tasuta vaba juurdepääsu. Avaliku võimu ülesandeks on selles olukorras tasakaalu otsimine.

Autoriõigusel on kindel ülesanne, mis kõige üldisemal tasemel on heaolu kasv. Kui minna natuke konkreetsemaks, siis heaolu kasvule aitab kaasa majanduslik areng, mis omakorda väljendub uutes teenustes ja kaupades ning loodud töökohtades. Kogu nimetatud teema seondub otseselt ka üleminekuga teadmistepõhisesse majandusse, milles põhiline väärtuse loomise komponent on teadmus.

Keskne probleem siin on aga asjaolu, et teadmus on oma olemuselt avalik hüve. See tähendab, et puuduvad nn loomulikud vahendid teadmuse kontrolliks. Kui minu äritegevus seondub näiteks taburettide valmistamisega, siis ma saan oma toodangut kontrollida, kui paigutan selle laohoonesse ja panen ukse lukku.

Kui minu loodud toodang on aga uus arvutiprogramm, film, ravim või disain, ei ole kontrollimine kuigi lihtne. Ma ei saa seda panna luku taha (kui mitte arvestada tehnolukke, mis ei ole eriti efektiivsed) ega füüsiliselt kontrollida. Autoriõigus annabki õiguslikud instrumendid nagu kahju hüvitamise nõue ja karistusõiguslikud sanktsioonid loodud teadmuse kontrolliks.

Intellektuaalne omand on seotud üldise omandi kontseptsiooniga. Omandi arengut iseloomustab pidev laienemine. Kui arhailisel perioodil tunnustas ühiskond üksnes vallasomandit, siis praegu, lisaks kinnisomandile, käib järjest ulatuslikum informatsiooni ehk teadmuse eraomandisse andmine.

 Tihti väljendatakse arvamust, et tehnoloogia areng on viinud autoriõiguse muutuste ja laienemiseni. Mina arvan pigem, et autoriõiguse muutust ei tingi mitte tehnoloogia areng, vaid hoopis õiguste omajate surve kontrolli tugevdada. Kuna autoriõiguslikult kaitstavat teost (arvutiprogramm, film, muusika) saab kontrollida üksnes õiguslike mehhanismidega, siis on loomulik, et autoriõigusel põhinev tööstus püüab oma positsiooni tugevdada. ACTA ehk võltsimisvastane kaubandusleping on üheks selle väljenduseks.

Ma pean ACTA ümber tekkinud diskussiooni äärmiselt positiivseks. Senist autoriõiguse arengut Eestis iseloomustas olukord, kus õiguste omajad määrasid regulatsiooni sisu. Põhiliselt oli esindatud autoriõiguste omajate vaatenurk. Näitena võib tuua 2007. aastani kehtinud olukorra, kus igasugune (ka kõige tühisem) autoriõiguse rikkumine oli karistatav kuriteona.

Justiitsministeeriumi eestvedamisel seadust siiski muudeti ja praegu on kriminaalkorras karistatavad kõige raskemad autoriõiguse rikkumised, nagu autorsuse rikkumine (locomevargus) ja ärilisel eesmärgil korda saadetud teod.

Ühe vaatenurga domineerimises seadusandlikus protsessis ei süüdistaks ma niivõrd avalikku võimu kui just kasutajate organiseerimatust. Diskussiooni toimumine eeldab, et eksisteerib diskussioonipartner ja räägitakse ühte keelt. Tänu ACTA-le tundub, et õiguste omajate huve tasakaalustav diskussioonipartner on tekkinud.

ACTAt analüüsides võib lähtuda kahest perspektiivist: intellektuaalne omand (sh autoriõigus) ja demokraatlik õigusloome. Kuna need on olemuslikult põimunud, on nende eristamine keeruline. Tulemuseks on ebaloogiline olukord, kus nii ACTA pooldajatel kui ka vastastel on mõlemal õigus.

Kui ACTA pooldajad, kelleks on eelkõige autoriõiguste omajad, ütlevad, et ACTA ei muuda suurt midagi Eesti regulatsioonis, on neil minu arvates õigus. Lisaks võib öelda, et Eestis kehtivad seadused lähevad kohati veel kaugemale kui see, mida ACTA või mõni teine rahvusvaheline õigusakt nõuab.

Iseasi on muidugi selle põhjendatus. ACTA mõte on, et arenenud riikide huvid oleksid kaitstud ka arenguriikides. Ohte, mida ACTAga seoses on rõhutatud, on raske, kui mitte võimatu ACTA praegusest tekstist välja lugeda. Näiteks on räägitud internetiteenuse pakkuja (ISP) vastutusest ja jälgimiskohustusest.

Viide on tehtud ACTA artiklile 27 (2) ja selle allmärkusele: «Lisaks lõike 1 sätetele kohaldab iga lepinguosaline täitemenetlust digivõrgustikes toimepandud autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumise korral, mis võib hõlmata laialdase levitamise vahendite ebaseaduslikku kasutamist õigusrikkumise eesmärgil. Kõnealuste menetluste kohaldamisel tuleb vältida tõkete loomist seaduslikule tegevusele, sealhulgas e-kaubandusele, ning tagada kõnealuse lepinguosalise õigusaktide kohased põhiõigused, nagu sõnavabadus, õigus õiglasele kohtumõistmisele ja eraelu puutumatusele.»

Allmärkus: «Näiteks, ilma et see piiraks lepinguosalise seaduslikku õigust võtta vastu või säilitada kord, millega piiratakse internetiteenuse pakkujate vastutust või nende suhtes kohaldatavaid õiguskaitsevahendeid, tuleb tagada õiguste omanike õiguspäraste huvide kaitse.» Minu arvates siit tekstist internetiteenuse pakkuja vastutust küll ei tulene.

Lisaks on internetiteenuse pakkuja vastutust ACTA kontekstis ulatuslikult analüüsinud inimõiguste eksperdid Douwe Korff ja Ian Brown, kelle uurimus, vähemalt osaliselt, moodustab Eestis aset leidva ACTA-vastase liikumise ideoloogilise aluse. Nende järeldus on järgmine: «Me aktsepteerime, et [ACTA] lõplikust tekstist ei tulene riikide kohustust kasutada drakoonilisi meetmeid – ulatuslik ISPde vastutus, «kolme eksimuse reegel» jne – mis olid algselt [ACTA] teksti koostajate mõttes.»

Samas, kuna ACTA on suure üldistusastmega, võib selle kohta väita ükskõik mida ning selle tõestamine või ümberlükkamine on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Sarnaselt näeb ka Eesti põhiseaduse § 39 ette, et «autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik kaitseb autori õigusi». Ka siin võiks öelda, et põhiseadus tuleb ära muuta, kuna §-st 39 tuleneb internetiteenuse pakkujate vastutus ja jälgimiskohustus.

Põhiseaduse ja ACTA vahel on siiski suur erinevus. Nimelt ei ole ma kuulnud, et keegi seaks kahtluse alla põhiseaduse legitiimsust ning väidaks, et seda oleks koostatud ebademokraatlikult ja sidusgruppe kaasamata. Selles küsimuses väljub ACTA diskussioon autoriõiguse teemast ning tekivad üldised küsimused demokraatlikest protsessidest, huvigruppide kaasatusest ja nende ärakuulamisest.

Sellega on ACTA puhul kahjuks tõsiseid probleeme. Ühiskonnaliikmetel tekib põhjendatud küsimus, et kui ACTA on tekkinud ebademokraatlikult, siis kus on garantii, et seda ei hakata ebademokraatlikult ka rakendama. ACTA ebamäärane regulatsioon ei aita niisuguste hirmude hajutamisele kaasa.

Vaatamata sellele, et Eesti valitsuse palgal on suur hulk avaliku suhtluse eksperte, ei ole riigi suutlikkus ACTAga seonduvat diskussiooni pidada olnud vajalikul professionaalsel tasemel. Igasugused ebamäärased selgitused ja sõnavõtud on hirme üksnes süvendanud. Praeguse pinnalt on selge see, et ilma selgete garantiideta ja demokraatliku protsessita riigikogus ja huvigruppe kaasamata ei ole ACTA vastuvõtmine mõeldav.

Riigi garantiiga seoses on mul järgmine ettepanek. Minu arvates oleks üheks võimaluseks, et üldse ACTAt Eestis jõustada, riigi kindel garantii (nt konkreetne säte või deklaratsioon ratifitseerimisseaduses), et ACTAst tulenevalt ei ole vajadust Eesti seadusi muuta. Siis võiks langeda ära võimalikud hirmud seoses hilisemate seadusemuudatustega viidetega ACTA-le.

Eraldi küsimus on, kas ACTAt peaks üldse vastu võtma. Küsimus on selles, kuivõrd suudab Eesti riik demokraatlike kaasamisprotsessidega muuta ACTA oma elanikele aktsepteeritavaks.

Aleksei Kelli on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna intellektuaalse omandi dotsent.