Peeter Tulviste, Toomas Tamsar: Mustpead ei taha oma maja sulgeda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Tulviste.
Peeter Tulviste. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tallinna linn levitab kahtlusi, nagu kavatseks Mustpeade vennaskond oma maja, kui see tagastatakse, avalikkusele sulgeda. See ei ole tõsi, kirjutavad vennaskonna liikmed Peeter Tulviste ja Toomas Tamsar.

Mustpeade vennaskond on üks vanimaid Eesti kodanikuühendusi, mis oma 600 tegutsemisaasta jooksul on tihti silma paistnud ka kõrge patriotismitundega. Selle kuulsaim näide on vennaskonna ratsasalga vapper rünnak Tallinna piiranud ülekaaluka tsaariväe vastu 16. sajandil.

Vennaskond on tegev ka tänapäeval ning sellesse kuulub 36 venda. Kuid hoolimata sellest, et organisatsioon on õigusjärgselt Mustpeade Maja omanik, on Tallinna linn alustanud pikaajalist kampaaniat, mille käigus levitatakse kahtlustusi, nagu oleks maja tagastamisega ohus Mustpeade Maja funktsioon linnarahvale ja kultuurile avatud hoonena. Seejuures rõhutatakse sõna «sakslased».

Samal ajal kui linnavalitsus tegeleb vanalinna majade mahamüümisega teisal, jättes hiljuti Laial tänaval peavarjuta näiteks tantsustuudio Fine Five, mõjuvad sellised kahtlustused eriti küüniliselt. Arvestades, et vennaskonnale ei ole selline suhtlusstiil omane, oleme seni olnud avalikus väitluses pigem tagasihoidlikud, kuid siinkohal otsustasime siiski esitada mõned selgitused, mis peaksid avama vaidluse olemust.

Täiesti vale on väide, nagu ei oleks Tallinna linn suutnud avada Mustpeade Maja avalikkusele. Kõikides Tallinna vanalinna tutvustavates pildiraamatutes on aukohal foto Mustpeade vennaskonna hoonest. Auväärne maja väärikate ustega. Suletud ustega. Pikal tänaval liikudes näeme turismigruppe ja giide, kes selgitavad Mustpeade Maja ajalugu. Nad seisavad Mustpeade Maja ukse taga.

Põhjust sellesse majja tulla võiks olla palju. Isegi ilma suuremate ümberehitamisteta oleks majas võimalik üritusteks kasutada umbes kümmet ruumi, pärast remonti vähemalt teist niipalju. Praegu seisab majast 90 protsenti tühjana.

Veel enam, viis aastat tagasi esitas vennaskond oma visiooni maja kasutamisest, kus avatus oligi peamiseks teljeks. «Meie kava kohaselt toimub majas juba kolme aasta pärast palju rohkem avalikke sündmusi, mitte ainult suuri vastuvõtte ja kontserte, vaid ka väljapanekuid, väiksemaid esinemisi, kontserte, seminare ja loenguid. Mustpead suudavad avalikkusele avada üritusteks vähemalt kaheksa uut ruumi,» kirjutasime toona oma visioonis.

Meie arusaama järgi peaks maja olema maksimaalselt avatud nii linlastele kui ka turistidele. Majas paiknev püsinäitus võimaldaks huvilisel saada selge ülevaate nii maja enda kui ka Mustpeade vennaskonna ajaloost ja traditsioonidest. Jalga saaks puhata Mustpeade kohvikus. Maja võiks avada ka Pühavaimu tänava poolt. Külastajate käsutuses oleks seal restoran, baarid ja klubi.

Rääkides maja õigusjärgsusest, tuleb minna tagasi 1531. aastasse, mil vennaskond maja ostis. Nelisada üheksa aastat teenis maja hästi Tallinna kultuuri, kodanikke ja vendasid, kuni 1940. aastal juhtus ka Mustpeade Majaga see, mis paljude teistegi inimeste ja organisatsioonidega. Kommunistid võtsid maja ära.

Tagastamisele kuuluva maja andis valitsus 2006. aastal tasuta üle Tallinna linnale. Tallinna linna juhid leidsid aga, et tegelikult tahaks linnavalitsus seda vara endale. Seadus andis juriidilise võimaluse – taotleda valitsuselt maja mittetagastamist, kui tagastamine seaks ohtu maja kultuurilise kasutamise. Sealt on pärit ka selle propaganda juured, mis üritab väita, et vennaskonnal on plaan kultuuri majast välja tõrjuda.

Olgugi et viie aasta jooksul tegid mustpead linnavalitsusele viis ettepanekut maja kasutamine läbi rääkida ja kokkulepped sõlmida, pole linnajuhid sellest huvitatud olnud ja on pidanud olulisemaks majaomand enese kätte saada.

Algasid pikad kohtuvaidlused. Ükski kohtuinstants ei tunnistanud ühtegi linnavalitsuse mittetagastamise argumenti põhjendatuks – maja jääks kultuurile ka vennaskonna käes avatuks.

Samas leiti valitsuse otsuses tagastamise kohta üks viga ning kohustati valitsust tegema uus otsus. Nüüd on valitsus ette valmistamas uut otsust ning loodetavasti läheb sel korral paremini – maja saab lõpuks taas avalikku kasutusse ega pea enam seisma piinlikult pooltühjana.

Vennaskond, algselt vallaliste kaupmehesellide ja kaupmeeste gilditaoline koondis, tekkis ilmselt 14. sajandi lõpukümnenditel. Traditsiooniliselt loetakse Tallinna mustpeade sünniaastaks 1399. aastat.

19. sajandi lõpust kuni tänaseni on Mustpeade vennaskond kultuuriline ja seltskondlik organisatsioon, mille ülesandeks on vastavalt kehtivale põhikirjale (kinnitatud 1961) «ausa kaupmeeskonna üldkasulike ja kultuuriliste püüete eest hoolitsemine ning hansatraditsiooni säilitamine».

1940. aasta algul avaldasid natsionaalsotsialistliku Saksamaa esindajad mustpeadele (valdavalt saksa päritolu Eesti kodanikele) tugevat survet tegevuse lõpetamiseks Tallinnas ja varade üleandmiseks Saksa Usaldusvalitsusele. Vennaskond otsustas tegevust siiski jätkata, kuigi osa mustpeavendi oli ümberasujatena juba Eestist lahkunud.

Vennaskonna sulgemise otsuse vormistasid tollased Eesti NSV võimud 1940. aasta augustis. Mustpead ise – neid oli Tallinnas siis veel 20–30, umbes kolmandik liikmeskonnast – üritasid seevastu vennaskonda viimse võimaluseni elus hoida.

Vennaskond taasregistreeriti Saksamaal ning pärast Eesti taasiseseisvumist tunnistas Eesti kohus mustpead algupärase Mustpeade vennaskonna õigusjärglaseks.

2000. aastal otsustas vennaskond oma tegevuse Tallinna tagasi tuua ning sellest ajast on ka uued vennad valdavalt eestlased või Eestis elavad sakslased. Praeguseks elab kolmandik vennaskonna liikmeist Eestis. Vennad on erinevas vanuses.

Kui on alles ühe nii vana organisatsiooni kodu ja inimesi, kes kannavad ajaloolist järjepidevust, siis tundub loomulik, et tegemist on väärtusega. Ei tahaks kuulda Pikal tänaval Mustpeade Maja ukse ees umbes niisugust kahekõnet: «Mis nendest mustpeadest sai?» – «Nad on praegugi alles, aga see maja pole enam nende oma. Kommunistid võtsid 1940. aastal ära.» – «Aga praegu?» – «Eesti riik ja/või Tallinna linn ei anna seda tagasi.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles