Maret Maripuu kohta võib nüüd viimaks öelda, et ta on koera sabast üle saanud. Mis koeraga täpselt tegu – kas oli see peaministriga sarnane jõuline hurt või Maripuu enesega kokku sobiv armas puudel –, jäägu tulevikus ajaloolaste uurida. Aga mehetegu on tehtud.
Ole meheks, tütreke!
Viimaks on sotsiaalminister halastanud vanadele, väetitele, parteile, valitsusele, opositsioonile, oma emale, lapsele ja karjale ajaleheneegritele, kellele ülemused ei lubanud enne talvepuhkust anda, kui sotsiaalminister maha saab võetud.
Jah, väheks ajaks on korraga maha võetud nii minister kui kogu rahvast ühendanud pinged ja stress. Aga tervelt kuu aega peab Maripuu ikka veel tööd vehkima nagu tumm leilis.
Ega ükski töökoht lase ju täit tööinimest enne kuud aega minema, olgu siis tegu kibeda heinaaja või talvise ja tubase puuete määramisega või pensionide maksmise töötoaga.
Aga teate küll, mis tunne on tööl käia, kui olete lahkumisavalduse juba andnud. Igav ja mõttetu. Ainus lohutus on see, et uue rahvavaenlase otsimine käib juba täie hooga.