Mitmete oluliste tärminite lähenemine, sealhulgas ka elektrituru avanemine, on tekitanud uue tegutsemisiha võimukoridorides ja taas arvamustormi meedias. Kuigi riigiisadel peaksid kodumaise energeetika arenguplaanid ja võimalused ammu selged olema, sest igasugu tähtajad on ju ka ammu teada. Aga väidan, et meie valitsusliidul pole ikkagi selget arusaama, kuidas peaksime energeetika vallas edasi liikuma.
Taastuvenergia toetuste kärpimise plaan on majandusministeeriumil õige, sest taastuvenergia toetused on andnud tootjatele liiga suure eelise. Diferentseerimine on selles vallas kindlasti õige. Näiteks hüdroelektrijaamad on Eesti tingimustes eralõbu, mida tarbija ei pea kinni maksma.
Arvestades meie kodumaist pinnareljeefi ja jõgede veehulka, pole hüdroenergiat üldse mõtet arendada. Selge on ka see, et tuuleenergia toetused on liiga kopsakad – olime Euroopas viimaste seas, nüüd esirinnas, isegi Saksamaast ees. Taastuvenergia osakaal on Eestis tõusnud 13 protsendini. See kõik tundub ju väga positiivsena, iseküsimus, kui efektiivne see Eesti energeetika tulevikuvisioonide taustal on.
Hea on, et nüüd vähemalt on alanud arutelu. Loomulikult ei meeldi majandusministeeriumi mõtted taastuvenergeetikast kasu saajatele, nad väidavad, et kõik on korras ja normaalne, toetused on
Euroopa keskmisel tasemel. Sellest lausest paistabki ju vastuolu välja – oleme väikesed ja vaesed, aga taastuvenergiale maksame Euroopa keskmist toetust...
Jõuan nüüd põlevkivielektri tulevikuni. Praegu on põlevkivist toodetud elekter odav. Põhjus on eelkõige selles, et vanadel plokkidel peaaegu puuduvad kapitalikulud. Uues jaamas pole enam võimalik nii odavat elektrit toota. Seega pole põlevkivielekter juba üsna varsti turul konkurentsivõimeline. Tulevikus jääb põlevkivijaamadele eelkõige kompenseeriv-stabiliseeriv roll – töötada näiteks siis, kui meie eesrindlikul tuulemajandusel jälle labad seisavad või tarbimine suureneb.
Kui väitsin, et oleme oma energeetikaga seonduvate küsimuste lahendustega lubamatult pikalt venitanud, siis siinkohal toon ka näite. Möödunud aastal importis Läti 20 protsenti ja Leedu 60 protsenti oma elektrienergiast. Eesti müüs samal ajal 40 protsenti oma kogutoodangust välja. Läti ja Leedu eksportisid energiat peamiselt Venemaalt. Venemaa teenis Baltimaadest sama palju puhaskasumit kui Eesti Energia kokku, umbes 130 miljoni euro ringis. Kui me oleksime uued põlevkivikatlad, nii nagu see plaanis oligi, ehitanud 2005. aastal, oleks see Venemaa osa praegu meile kuulunud. Praegu on uue põlevkivielektrijaama rajamine mõttetu raiskamine.
Kui CO2 määrad karmistuvad, saab Eestistki elektri importija. Seega on põlevkivist mõtet eelkõige õli ajada. Siin on VKG, Kiviõli Keemiatööstus ja ka Eesti Energia kindlasti õigel teel.
Arvestades kõike eelöeldut, on ikkagi lahendamata, kust Eesti juba lähitulevikus oma elektri saab. On ju selge, et tuulest elekter on ka tuulest viidud, energeetilist kindlust see Eestile ei taga. Jääb kolm võimalust: import, hüdropumbad või tuumaenergia. Valik on meie.