Juhtkiri: klammerdunud Assad

Venemaa ja Hiina veto kukutas möödunud laupäeval ÜRO Julgeolekunõukogus juba teist korda läbi püüde mõista hukka Süüria presidendi Bashar al-Assadi vastaste rahutuste vägivaldne mahasurumine. Näib, et hoiatava iseloomuga diplomaatiale olukorra stabiliseerimisel enam loota pole mõtet.

Oma äsjasel kohtumisel Süüria juhtidega rääkis Vene välisminister Lavrov küll valitsusjuhi vastutusest ning rahust araabia rahvaste vahel, ent kui arvestada Venemaa olulisi huve Süürias, ei saa Moskvat siiraks pidada.
Sõjalise sekkumise, nagu Gaddafi kukutamisel, on lääneriigid esialgu välistanud – piirkond on selleks liiga õrn ja plahvatusohtlik. Nii tuleb Assadi režiimi survestamisel loota majandussanktsioonidele, soovitavalt ka relvaembargole, ehkki nende mõju ei avaldu niipea, kui üldse, sest kõik riigid sellega kaasa minna ei pruugi.

Süüria on mitmes mõttes indikatiivne. Esiteks kinnitab see taas, et demokraatiat vaid fassaadina kasutavad jõud, nagu Hiina ja Venemaa, on valmis reaalpoliitika nimel inimõigusi ohverdama.

Edward Lucas ütles oma hiljutises intervjuus, et Süüria sündmused on paljastanud Putini režiimi välispoliitika: «Venemaa hoolib palju rohkem oma korruptiivsetest sidemetest diktaatorrežiimiga kui rahvusvahelistest konstruktiivsetest jõupingutustest.» (PM AK 4.02).

Teiseks, otsustavalt võimu külge klammerdunud diktaatorit ei suuda vangutada isegi mitte riigikorralduse poolest üsna sarnased naabrid. Araabia Liiga vaatlusmissioon ei toonud olukorda mingit muutust, vaatlejad ei saanud adekvaatset pilti konfliktipiirkondadest.

Pigem jäi sellest mälestus kui ebaõnnestunud suhtekorraldusaktsioonist. Naabrite püüded ükshaaval diktaatorile läheneda on samuti liiva jooksnud, sest nii suletud riigi puhul nagu Süüria on isegi neil keeruline pakkuda midagi sellist, mida vastu võetakse.

Kolmandaks, erinevalt Liibüast, on Süüria puhul muu hulgas tegemist ka usukonfliktiga. Killustunud riigis ei hoia Bashar al-Assad mitte ainult enda, vaid ka oma usulist vähemuse positsiooni.
Vastaseid uputas verre juba tänase diktaatori isa Hafez al-Assad. Assad noorema lähikonda kuuluvad mitmed päranduseks saadud nõuandjad, kes, nagu käimasolevad sündmused näitavad, ei kõhkle sama taktikat uuesti soovitamast.

Tahtmata olla liiga pessimistlik, on siiski võimalik, et araabia kevad kogeb Süüria näol esimest nii tõsist tagasilööki – see diktaator jääb paigale, nagu Saddam Hussein jäi valitsema veel 12 aastaks pärast esimest Lahesõda.