Keskerakondlane: Eestile piisaks 21 omavalitsusest

Euroopa Parlamendi saadiku Siiri Oviiri nõunik Henri Kaselo (Keskerakond) leiab, et haldusrefom on kõigi teiste reformide vundament. Autor oli aastatel 2005–2010 Tallinna abilinnapea nõunik ning aastatel 2005–2009 Tartu linnavolikogu liige.

Eesti Vabariik on pindalalt Belgia Kuningriigist Iisraeli jagu suurem, kuid rahvaarvult küündime Brüsseli-suuruseks linnaks. Eestis elab ametlikult 1,34 miljonit inimest (tegelikult suure väljarände tõttu eeldatavasti juba ligi 150 000 vähem) ja on 226 kohalikku omavalitsust! Igas omavalitsuses on valitud volikogu, lisaks vallavalitsus oma allasutustega, mis kõik peavad pakkuma seadusest tulenevalt teenuseid kohalikele elanikele, hoolimata sellest, et kohustusi on rohkem kui ressursse.

Lisaks on riigi poliitika olnud äärmiselt ebaeuroopalik, sest vaid väike osa ühiskonna tuludest läheb kohaliku omavalitsuse eelarvesse ning enamik keskvõimule, kes saab sellega võimaluse omavalitsustega mugavalt manipuleerida.

Kõik me teame neid fakte, kuid probleemidele lahendusi ootame ilmselt Brüsselist, Washingtonist või Moskvast?

Kui nii edasi läheb, siis polekski omavalitsusi enam vaja, piisaks vaid peaministrist ja tema aparaadist, kes Toompealt otse Kükametsa valda juhiksid! Kindlasti poleks see lahendus, kuid milliseid teenuseid pakub näiteks 90 elanikuga Piirissaare vald Tartumaal, kui enamik valla eelarvest kulub kolmele inimesele palkadeks?

Eestimaal on peaaegu samapalju valdu nagu sel ajal, kui Kadriorus oli veel president Konstantin Päts ja kui maal elas umbes 70 protsenti Eesti elanikest. Isamaaliitlased, kes 1990ndate alguses lubasid oma väliseesti valijatele eeskujuks võtta Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi, muutsid toimiva kahetasandilise haldussüsteemi kolmetasandiliseks ning pidasid tähtsaks vaid kiirete muutuste elluviimist, jättes tagaplaanile reformide kvaliteedi. Praeguseks on «kampsunite» nägu keeratud kindlalt kohalike eestimaalaste poole, kuid jõudu reformideks ei piisa.

Selleks et omavalitsuse juhtimises ja haldamises osaleks piisavalt palju pädevaid inimesi, et eelarve võimaldaks paremini toime tulla ning et toimuks vähem dubleerimist, on mõistlik omavalitsuse suurus praegune maakonna tasand. Eesti maakondades elab keskmiselt ainult 30 000 – 40 000 inimest, mida on sama palju, kui elab näiteks Tallinnas Nõmme linnaosas.

Samuti on muutunud vahemaad tänapäeval palju väiksemaks ning sisuliste piirkonnakeskustena toimivadki juba praegu maakonnakeskused, mitte väikesed vallakeskused. See aga ei tähenda, et vallakeskused koos omavalitsuse esinduste paljude töökohtadega peaks üldse ära kaduma, alles võiks jääda vähendatud mahus n-ö osavalla valitsused koos oma halduskogudega, nii nagu on Tallinnas igal linnaosal oma linnaosavalitsus ja halduskogu.

On aga paratamatu ja vajalik, et nii vähese inimressursiga riigis nagu Eesti koonduks kohaliku omavalitsuse pädevus ja otsustamine maakonna tasandile. See tähendaks, et maavalitsused oleks sisulised valitsused, mitte pelgalt järelevalvajad, kellest tänapäeval ei sõltu sisuliselt eriti midagi.

Seadusandliku rolli peaks maakonna piires aga üle võtma maavolikogu või maakogu, kuhu kuuluksid valitavad liikmed igast osavallast/maaosast vastavalt rahvaarvule. Praegused volikogud muutuksid aga halduskogudeks, kes annavad nõu ning vaatavad maakogu otsused üle.

Suuremates maakondades nagu Harjumaa, Tartumaa, Ida-Virumaa ja Pärnumaa, mille piires asuvad aga mitmed suured linnad, võiks olla ka kaks või kolm omavalitsust. Näiteks Tartumaal Tartu linn (ligi 100 000 elanikku) ja eraldi Tartumaa maaomavalitsus (ligi 50 000 elanikku), Pärnumaal Pärnu linn (44 000 elanikku) ja Pärnumaa omavalitsus (45 000 elanikku). Eesti suurimas omavalitsuses – Tallinnas (umbes 410 000 elanikku) võiks kehtida aga lisaks pealinnaseadus ehk eristaatus, nii nagu see toimib Belgias, Austraalias, Kanadas jt riikides.

Kuna Harjumaal elab ilma Tallinnata ligi 125 000 inimest ning maakond on pindalalt väga suur, oleks mõistlik luua eraldi Lääne-ja Ida-Harjumaa omavalitsus. Ida-Virumaal võiks eksisteerida aga samuti kolm omavalitsust – üks peamiselt eestikeelne maaomavalitsus keskusega Jõhvis (umbes 40 000 elanikku) ja kaks linnalist omavalitsust, kus võiks kohalikul tasandil kasutada asjaajamises ka vene keelt – Kohtla-Järve (44 000 elanikku) ja Narva, kuhu kuuluks ka Sillamäe linn (kokku ligi 83 000 elanikku).

Selline haldusjaotus oleks Eesti-suuruse riigi jaoks minu arvates optimaalne. Kuna maavalitsused muutuksid sisuliselt omavalitsusteks, siis maavanema järelevalve rolli võiks hakata täitma vaid riigikontrolli eriesindajad omavalitsustes. Eestile piisaks täiesti 21 tugevast omavalitsusest, kes saaks talle pandud kohustustega hästi hakkama ning oleks riigile võrdväärseks partneriks.

Lisaks haldussüsteemi muutmisele kahetasandiliseks tuleks suunata kogu riigi maksutulu umbes 50 protsendi ulatuses omavalitsustele, nagu on see kombeks mujal Euroopas, kus mõistetakse, et jätkusuutlik omavalitsus oskab kohapeal paremini lahendada elulisi küsimusi kui kauge keskvõim.

Euroopas on keskvõimu ülesandeks pigem välispoliitika ja kaitsepoliitika, mitte ei üritata omavalitsusi riigi tasandil juhtida, nagu see on kahjuks Eestis kombeks. Eesti vajab kuldset keskteed – toimivaid ja piisavalt suuri ning autonoomsemaid omavalitsusi piisava inimressursi ja eelarvega. Haldusreform on kõikide reformide vundament ning kui see lõpuks teoks saab, alles siis saame tegelikult minna teiste reformide juurde, nagu haridusreform jt tähtsad reformid.

Meie riigi liidritel peab olema sellistes võtmeküsimustes oma visioon ja nad peaksid seda ka väljendama. Kui jätkata stiilis «tehke ära poisid!», jääb kõik vanaviisi. Paigaltammumine alates väikestest omavalitsustest ja lõpetades presidendiga avaldub perekondadevahelistes arveteklaarimistes vallavolikogus ning pingpongis, kus peaminister ja president on pealinna vastu.

Üks süüdistab teist stiilis, et sina varastasid minu kirju, teine arvab, et sinu talu leib on küpsetatud võõrast viljast. Sellised asjad jäägu uurimisorganite ja kohtu lahendada.

Eesti kodanikud väärivad ja ootavad oma juhtidelt visiooni ning tahet astuda samm edasi ning lõpetada külakaklus! Jääb mulje, et presidendil, peaministril või suurima omavalitsuse juhil puudub oma nägemus reformidest ehk sammudest, et tegeleda kõige tähtsamaga – oma riigi kodanike nii vaimse kui ka füüsilise elujärje parandamisega, selle asemel on nad pealtkuulamise, dieedi ja statistikaga sama hõivatud nagu paljud riigikogulased.