Poliitikud, kes väidavad, et Nõukogude okupatsioon on usu küsimus, võiksid hoopis endalt küsida, millise riigi kodanikud ja poliitikud nad usuvad ennast olevat, kirjutab Eerik-Niiles Kross (IRL).
Eerik-Niiles Kross: usu küsimus
6. veebruar 2012, 17:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Septembris 1992 olin ma noor diplomaat Eesti esinduses ÜROs. Eesti alustas oma esimest täishooaega ÜRO liikmena ja meie kohati koomilisi, kohati õpetlikke vahejuhtumeid tekitavate ülesannete hulka kuulus selgitamine, mis riik see Eesti selline on.
Tollal polnud suurele osale ÜRO liikmetest sugugi selge, kas Eesti Vabariik on sama riik, mis 1940. aastal okupeeriti ja de facto ajutiselt kadus, või mingi uus riiklik moodustis, mis tekkis Moskva armust Nõukogude Liidu lagunemisel. Teatavasti esindab Vene Föderatsioon tänaseni just viimast seisukohta.
1992. aasta sügisel tõi Moskva esimest korda nn vene vähemuse inimõiguste rikkumiste teema rahvusvahelisele areenile. Üks venelaste argumente oli, et kõik Eesti elanikud on endised NSV Liidu kodanikud ja neil peavad seetõttu olema täpselt samad poliitilised õigused.
Suursaadik Ernst Jaaksoni eestvõttel kohtusime asja arutamiseks ÜRO Vene esinduse diplomaatidega. Üks neist asus kohe ründavale positsioonile ja teatas: «Mis okupatsioonist te räägite, mis järjepidevusest? Teid ei olnud eelmisel aastal veel olemaski ja nüüd räägite midagi oma kodanikest. Kas te ise ka usute seda juttu?»
Jaakson vaatas Vene nõunikule rahulikult silma ja küsis: «Kas te näete mind?»
«Mis mõttes,» kohmas venelane.
Jaakson võttis taskust 1932. aastal välja antud Eesti diplomaatilise passi, kus olid sellest ajast pidevalt kehtinud USA diplomaatilised viisad. «Ma olen siin juba üle kuuekümne aasta üht ja sama riiki esindanud. Kui te tõesti usute, et mind enne eelmist aastat olemas ei olnud, olen sunnitud teie terves mõistuses kahtlema hakkama.»
Nüüd on seisukohale, et Ernst Jaaksonit ja Eesti Vabariiki ei olnud enne 1991. aastat olemas, asunud ühe Eesti parlamendierakonna peatne liitlaspartei. Mõne päeva eest teatas Vene Erakond Eestis (VEE) esimees Stanislav Tšerepanov, et Eesti lähiajaloo valusate teemade suhtes tuleks kehtestada moratoorium ja et «me ei saa ega hakka siin rääkima millestki peale selle, et Nõukogude armee vabastas Euroopa fašismist».
Ebaselgeks jäi, kas see vabastamise jutt käiks ka moratooriumi alla või mitte. VEE esimehe asetäitja Gennadi Afanasjev leidis aga, et Eesti Vabariigi okupeerimise fakt Nõukogude Liidu poolt on usu, mitte õigusküsimus, kuna vastavas asjas ei olevat ühtki kohtuotsust.
Seisukoht, et praegune Eesti on uus riiklik moodustis, riikluse juriidilist järjepidevust ei ole ning vastavalt ei ole tegelikult oluline, kas Eesti okupeeriti või mitte, levis mäletatavasti üsna laialt juba iseseisvusliikumise aastail.
Kui okupatsiooni ei olnuks ehk Eesti liitunuks NSV Liiduga vabatahtlikult ja õiguspäraselt, rajaneksid Eesti-Vene praegused suhted hoopis muudel alustel. Eesti oleks samasugune uus riik nagu Tadžikistan ja 1992. aasta vestlus Vene diplomaadi ja Ernst Jaaksoni vahel oleks pidanud kulgema hoopis teisiti.
Loomulikult vastab tõele Tšerepanovi väide, et Eestis on eri peredel erinev ajalooline kogemus. Tõepoolest «mõni kannatas Siberi laagrites, mõni koonduslaagrites, mõni sõdis ühel poolel, mõni teisel».
Samamoodi on erinev ajalooline kogemus Saksa peredel. Mõni istus koonduslaagris, mõni pani istuma. Kellelgi või vähemasti mitte mõne legaalse erakonna juhil ei tule aga pähe väita, et seetõttu lähtubki toimunu hindamine «perekonnast ja ajaloolisest mälust». Vastupidi, tänapäeva Euroopa õiguses on näiteks holokausti eitamine valdavalt lausa kriminaliseeritud. Kõik lähtub rahvusvahelisest õigusest, rahvusvahelistest konventsioonidest inimsusvastaste ja sõjakuritegude kohta ning rahvusvaheliste kohtute praktikast.
Afanasjevi väide, et Eesti okupeerimise küsimuses puuduvat rahvusvahelise kohtu lahend, ei ole muide mitte midagi uut. Selle argumendi lasi Vene Föderatsioon käibele hiljemalt 2005. aastal, mil Vene asevälisminister Vladimir Tšižov esitas Moskvat väisanud Eesti ajakirjanikele umbes sellise mõttekäigu: «20. sajandi keskel tähendas okupatsioon definitsiooni kohaselt midagi, mis algas relvastatud konflikti või võõrvägede sissetungiga. Kuid midagi sellist ju ei toimunud.»
Okupatsiooni olevat eestlased oma riigis välja mõelnud, kuid ükski rahvusvaheline kohus polevat seda kunagi tunnistanud. Viimane Vene Föderatsiooni seisukoht Eesti okupeerimise kohta avaldati novembris 2011, kui Venemaa välisministeerium andis välja nn ajaloolise õiendi NSV Liidu välispoliitika kohta 1939–1941. Moskva püsib vankumatult stalinlikul positsioonil: Eesti seadusandlik võim olevat pöördunud Moskva poole palvega võtta Eesti Nõukogude Liitu ning see palve olevat rahuldatud.
Venemaa seesugune seisukoht kurvastab meid jätkuvalt, kuid siin pole suuri üllatusi. Eesti poliitikutega on asi teisiti. Siin kehtivad Eesti ja Euroopa seadused. Euroopa Liidu Nõukogu võttis 2008. aastal vastu otsuse, millega kohustatakse liikmesriike kriminaliseerima käitumine, mille eesmärk on avalikult «andestada, eitada või oluliselt pisendada genotsiidikuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid».
Vastavad teod on määratletud rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi ja Nürnbergi tribunali statuudiga. Erinevalt härra Kossatšovi ja VEE väitest on Euroopa Inimõiguste Kohus vähemalt kahel korral andnud oma otsuse Eesti staatuse ja siin okupatsioonivõimude poolt toime pandud kuritegude suhtes.
Nimelt keeldus kohus 2006. aastal kahe põhjalikult põhjendatud otsusega menetlemast ühe Eesti Vabariigi poolt inimsusvastastes kuritegudes süüdi mõistetud KGB operatiivtöötaja ja kahe küüditaja apellatsioonitaotlusi. Vähemasti ühte neist taotlustest finantseeris muide Vene välisministeerium. Euroopa kõrgeim kohtuinstants andis seega neile asjadele oma lõpliku ja edasikaebamatu hinnangu. Esiteks kinnitas kohus, et küüditamine ja metsavendade kohtuväline mõrvamine oli inimsusvastane kuritegu. Teiseks leidis kohus, et Nõukogude okupatsiooni sooritatud kuritegude menetlemisel on õige ja kohane kohaldada Nürnbergi printsiipe.
Seetõttu jääb selgusetuks, miks Euroopa Liidu poliitik Afanasjev peab neid printsiipe meil kohaldamatuteks. Ja mis selles kontekstis ehk olulisim, mõlemad kohtuotsused ütlevad: «Kohus märgib, et [---] pärast ultimaatumit 1939. aastal seada Eestis sisse Nõukogude sõjaväebaasid, leidis juunis 1940 aset laiaulatuslik Nõukogude vägede sissetung Eestisse. Riigi seaduslik valitsus kukutati ja Nõukogude võim kehtestati jõuga. Saksa 1941–44 okupatsiooni järel jäi Eesti NSV Liidu poolt okupeerituks kuni iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal.»
Ma ei tea, mida küsiks härradelt Tšerepanovilt ja Afanasjevilt täna Ernst Jaakson. Aga härrad ise võiksid endalt küsida, kas nad mõistavad, millise riigi kodanikud ja poliitikud nad usuvad ennast olevat.