Jeltsini mälestussamba asemel tasuks mõelda meie enda võõrvõimu all kannatanud ja okupantide vastu võidelnute mälestuse jäädvustamisele, kirjutab ajaloolane Vahur Made.
Vahur Made: Jeltsin ja Reagan
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NSV Liit oli kuritegelik riik. Julgeolekuteenistuse ja sõjandusliku maffia valitsetud riik, mis suhtus vaenulikult Eesti iseseisvusesse. On iseenesestmõistetav, et eestlaste austus ja lugupidamine kuulub kõigile neile, kelle tegevus ühel või teisel viisil aitas kaasa NSV Liidu kadumisele.
Samas ei saa lugupidamise avaldamine olla valikuline. Mis kõige halvem, tõstes esiplaanile üht ja lükates kõrvale mõnd teist välistoetajat, unustame tähelepanuväärse visadusega ikka ja jälle nende eestlaste mälestuse, kes läbi aegade on Eesti eest seisnud.
Jeltsin
1989–1990 Kremlis toimunud võimuvõitluse käigus ei õnnestunud Boriss Jeltsinil kõrvale tõrjuda Mihhail Gorbatšovi ega tõusta ise NSV Liidu etteotsa. Nii tuli Jeltsinil end Gorbatšovile selgelt vastandada, asuda Vene NFSV etteotsa ja võtta suund NSV Liidu laialisaatmisele.
Protsess kulmineerus 1991. aasta detsembris Valgevenes sõlmitud Belovežje lepingutega (Venemaa, Ukraina ja Valgevene lahkumine NSV Liidust, SRÜ loomine) ning Gorbatšovi tagasiastumisega NSV Liidu presidendi kohalt. NSV Liidu nõrgenemine ja kadumine vastas kahtlemata eestlaste huvidele, kuna võimaldas vereohvriteta taastada Eesti iseseisvuse ning asuda Eesti riiklust rusudest taastama.
Kirjeldades oma tundeid Belovežje lepingu sõlmimise järel, on Venemaa endine välisminister Andrei Kozõrev märkinud, et talle tulid pisarad silma, kuulates lepingu sõlmimise järgsel hommikul raadiost NSV Liidu hümni. «See oli ju nii võimas meloodia. Suur riik oli kadunud.» Ilmselt polnud Kozõrev ainus venelane, kelle silmist jooksid pisarad. Venelased ei soovinud NSV Liidu lagunemist ega ääreriikide iseseisvumist. Aga seda tegema sundis Jeltsinit poliitiline ja majanduslik paratamatus.
Hiljemalt 1993. aasta sügiseks oli Jeltsini iseseisev poliitiline manööverdamisruum kadunud. Kahuripaugud Venemaa parlamendihoone pihta Moskvas märkisid võimu tagasiminekut julgeoleku- ja sõjaväemaffia kätte. 1999. aastal vormistus see lõplikult, kui Jeltsin nimetas peaministriks julgeolekumehe Vladimir Putini.
Üheksakümnendatest meenuvad Jeltsini rämedahäälsed teleähvardused Balti riikide aadressil, 1994. aasta sõjaväepensionäride leping, NATOt välistavate «julgeolekugarantiide» pakkumine Balti riikidele, Eesti majanduse lämmatamispüüded topelttollide kehtestamise kaudu ning 1920. aasta Tartu rahulepingust tuleneva Eesti riigi järjepidevuse sihikindel eitamine. Ja muidugi Tšetšeenia sõdade algus.
1991. aasta jaanuari olusid kainelt hinnates on ülimalt raske nõustuda väitega, et Eestis asunud NSV Liidu sõjaväe-, julgeoleku- ja miilitsaüksusi hoidsid tegutsemiselt tagasi Jeltsini Tallinnas lausutud hoiatused ja manitsused.
Olulisem oli siiski lääneriikide protest Moskvas, mis sisendas NSV Liidu juhtidesse ebakindlust. Ka on raske uskuda, et 1991. aasta augustis saanuks Jeltsin tankilt manifeste lugeda, ilma et oleks andnud juba ette lubadusi, et tema presidendiks saades julgeolekumeestega midagi halba ei juhtu.
Tallinna linnavalitsus kiitis mõtte Jeltsini mälestussambast kiirelt ja entusiastlikult heaks.
Reagan
1981. aastal Ühendriikide presidendiks saanud Ronald Reaganil polnud mingit otsest pakilist vajadust tegeleda just NSV Liiduga. Rahumeeli oleks ta võinud pidada teisejärguliseks CIA raporteid, mis kirjeldasid NSV Liidu majandusolukorra kiiret halvenemist.
Vastupidi, Reagan oleks võinud rahulolevalt tähendada, et nõrga majandusega NSV Liit ei paku USA-le maailmamajanduses mingit konkurentsi, mistõttu võib venelased jätta oma okastraatide ja kuulipildujate taha külmetama. NSV Liitu oli hellalt kohelnud Reagani eelkäija demokraat James Carter (seda tegi ka Reagani järeltulija George Bush), sama soovitasid Reagani nõunikud.
Kuid Reagan mõtles teisiti. Mõtles teisiti kui tuhanded sovetoloogid. Tegutses nii, et NSV Liit lõi päästmatult kõikuma ja enam tasakaalu ei leidnudki. Reagan ei võitnud Moskvat mitte sõjaga, vaid pannes panused Venemaa juhtide ahnusele ja seda toetavale vaesusmajanduse eetikale. 1980. aastate algusest hakkas NSV Liidu sõjatööstuslik maffia ähvardavalt tajuma riigi sõjaliste investeeringute kahanemise ohtu.
Ka Reaganini jõudis signaal, et Venemaa «metallisööjad» (Nikita Hruštšovi omaaegne väljend NSV Liidu sõjamaffia juhtide kohta – V. M.) vajavad meeleheitlikult argumenti, mille najal tõrjuda poliitiliste juhtide säästuplaane ja riigikassa kurnamist jätkata. 1983. aastal Reagani välja kuulutatud strateegilise kaitse initsiatiiv pakkus just sellise argumendi. Tulemus ületas kõiki ootusi.
Eestlased on Reaganile tänulikud tema öeldud sõnade eest. Meenutame ajastu konteksti. Karl Vaino tüüris eestlasi jõudsalt vähemusrahvuseks saamise suunas. NSV Liit hoidis Eestis nii suurt hulka vägesid, nagu ootaks just seal maailmasõja puhkemist. Eesti keel taandus riiklikust asjaajamisest.
Ning siis hakkas Reagan toetama Balti riikide iseseisvust ja Ida-Euroopa rahvaste vabadust ning oli veendunud NSV Liidu ebaõigluses ja nõrkuses. Reaganilt tulnud sõnum ärgitas eestlasi NSV Liidu võimu murdmisel üha julgemalt tegutsema.
Tallinna linnavalitsus lükkas 2011. aastal esitatud mõtte Reagani mälestussambast kiirelt ja kirglikult tagasi.
Varjud
Eesti pealinna Tallinna linnaruum on täis püstitamata mälestusmärkide varje. Eesti oma riigimeeste, diplomaatide, kultuuritegelaste, võõrvõimude vastu võidelnute ja vägivalla all kannatanute mälestus lihtsalt ei hakka silma. Nad on esindatud varjudena, eestlaste mõtetena. Ehk tasuks 39-l Jeltsini mälestussammast toetanud avaliku elu tegelasel sellele mõelda?
Tallinna tuleb ikka ja jälle külalisi, kes küsivad, et kes te niisugused olete? Kes on olnud teie juhid? Kelle mõtted on saanud teie kultuuriks?
Me kehitame õlgu ja osutame Jeltsinile.