Juhtkiri: oodatud otsus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalminister Maret Maripuu astub veebruaris tagasi


Eile teatas sotsiaalminister Maret Maripuu riigikogu ees, et astub ministriametist sotsiaalvaldkonnas tekkinud skandaalide ja segaduste tõttu tagasi. Kuid mitte kohe, vaid alles 23. veebruaril.



Selline otsus Maripuu poolt on hea ja õige. Ja kindlasti pole see mingi poliitiline võit, mille opositsioon tohiks enda arvele kirjutada.



Hea on see otsus sellepärast, et nagu Maripuu ka ise on osutanud, oleks uue sotsiaalministri suhtes ülimalt ebaõiglane, kui ta täna ja kohe ministeeriumi ukse enda järelt sulgeks. Segadused puuetega inimestele töövõimetuspensioni ja toetuste ning pensionide kojukandega tuleb Maripuul endal korda ajada.



Õige on otsus sellepärast, et paraku on skandaalid viinud endaga Maret Maripuu usalduskrediidi ja kindlasti oleks tal väga keeruline, kui mitte öelda, et lausa võimatu praeguse asjade seisu juures hakata juurutama uut töölepinguseadust või kärpima eelarvet. Ent viimane on hirmuäratava ülesandena kohe-kohe valitsuse lauale jõudmas.



Uue sotsiaalministri järele ringi vaatav Reformierakond peaks aga järgmise kandidaadi puhul ette vaatama, et ei korduks vanad vead.



Esiteks peaksid seda inimest sotsiaalvaldkonna probleemid vähemalt huvitama. Kindlustunnet hakkamasaamiseks lisaksid uue ministri puhul nii eelnev kokkupuude nende teemadega, kuid ka varasemad juhtimiskogemused.



Seda viimast põhjusel, et töö-, tervise ja sotsiaalvaldkond on nii suured ja majanduslanguse ajal inimestele ka nii olulised, et karta on: juhtimise õppimiseks siin aega kuigivõrd üle ei jää. Samas võivad ministrikandidaadi isikuomadused ka ilma kogemuseta sellest teadmistelüngast üle aidata – Sven Mikser ja Jüri Luik olid edukad ministrid, kuigi nende eelnev karjäär vastavaid kogemusi kuigivõrd ei sisaldanud.



Juhtimiskogemusest olulisemad ongi just aga isikuomadused. Ministritooli ei suuda täita mõni entusiastlik, kuid ebakindel kruvike. Minister peaks suutma ikka oma peaga mõelda ja selle eest ka seista, mitte ainult erakonna käske täitma. Ta peaks olema võimeline oma mõtteid avalikkusele arusaadavalt väljendama ja säilitama ka ebamugavaid otsuseid tehes empaatiavõime.



Ja päris kindlasti ei tohiks minister ilmuda avalikkuse ette vaid edusammudest raporteerima. Avalikkus peab probleemidest teadma enne, kui need igapäevaelu segamini löövad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles