Briti ajakirja The Economist välistoimetaja, äsja Postimehe aasta arvamusliidri tiitli pälvinud Edward Lucas räägib vestluses Argo Ideoniga oma uuest spiooniraamatust, Venemaa arengutest ja sellest, mis seisus on Suurbritannia pärast EL-i fiskaalleppest kõrvalejäämist.
Teie peatselt ilmuva uue raamatu «Pettus» kaanekujundus näitab kellegi suuri silmi. Tundub, et need kuuluvad Vladimir Putinile.
Täpselt. Putini silmad on kaanepildil ülaosas ja allpool on Anna Chapmani omad.
Raamat kõneleb spionaažist ning Chapmani juhtum mängib seal olulist rolli?
Tahtsin panna kaanele Herman Simmi, kuid mu kirjastaja leidis, et Simm ei ole inglise auditooriumile nii äratuntav kui Vladimir Putin ja Anna Chapman. Raamat lõhnab mitmes paigas üpris tugevalt Eesti järele, kuid ingliskeelse väljaande kaanel see ei kajastu.
Kas kohtusite ka ise Simmiga raamatut kirjutades?
Tegin temaga Tartu vanglas mitu intervjuud.
Tema juhtumit uurisite põhjalikult?
Seda küll ning võimalik, et läksin kaugemale, kui seni on tehtud. Tegin hulga usutlusi paljudes riikides, üritamaks selgitada, mis õigupoolest toimus. Olen jõudnud mõnedele järeldustele, mis ilmselt võivad osutuda huvitavaks.
Samuti üritasin kogu lugu seada ajaloolisse konteksti. Üks asi, mis Eestis ei ole nii hästi tuntud ning väljaspool Eestit veel vähem, on Briti luure katastroofiline käitumine Balti riikides 1940. ja 1950. aastatel. Mul on pikk peatükk operatsioonist «Jungle», nagu seda väga ebaõnnestunud Briti operatsiooni kutsuti.
Ning mul õnnestus üles leida selle viimane elusolev osaline, Londoni lähedal elav 80. eluaastates eesti mees Aleksander Koppel. Ta saadeti 1950ndatel Briti luure poolt Eestisse, arreteeriti KGB poolt ja istus Lubjankal, seejärel aga vahetati välja ühe Londonis vahele jäänud kagebeelase vastu.
Lennart Meri andis talle autasu (1997. aastal, III klassi Kotkarist kui sõjaliste teenetega vabadusvõitlejale – toim). Eestis teda veidi teatakse, aga Inglismaal on ta täiesti tundmatu. Koppelit üles leida oli küllaltki keeruline, kuid läks siiski korda.
Seega katab teie raamat päris pikka ajavahemikku.
Tegemist on Vene spionaaži edulugude ja lääne spionaaži läbikukkumiste ajalooga. Ma alustan 1917. aastast, mil toimusid ebaõnnestunud katsed purustada bolševike revolutsiooni. Jätkan 1930ndatega ja toona tehtud vigadega. Veelgi rohkem vigu tegid britid ja ameeriklased 1940. ja 1950. aastail. Ning muidugi 1990. aastatega, mil tehti see ränk viga, et inimestele nagu Simm anti julgeolekukontrollis roheline tuli ja neid koheldi usaldusväärsena, mida nad tegelikult polnud.
Miks panite raamatu pealkirjaks «Pettus» («Deception»)?
Venemaa oli väga edukas petteoperatsioonide korraldamisel. Tegu on spetsiaalse spionaažiliigiga, mis sisaldab vastaspoole psühholoogilist mõjutamist. Viimase saja aasta jooksul on lääs korduvalt langenud Vene petteoperatsioonide ohvriks.
Näiteks pandi meid uskuma, et bolševistlikku juhtkonda kaitsvad lätlased on valmis poolt vahetama, me andsime välja hulga raha ja üritasime Moskvas Lenini-vastast putši korraldada. Tegelikult oli see sissevedamine.
Mõni aasta hiljem toimus suur petteoperatsioon «Trust», mille käigus 1920ndail veendi Briti ja Prantsusmaa luureteenistusi laialdase põrandaaluse antikommunistliku tegevuse olemasolus. Me tegime hiiglaslikke pingutusi, et «Trusti» bolševike võimult kukutamiseks kasutada, ning jällegi oli kõik see väljamõeldis.
Operatsiooni «Jungle» ajal pandi meid uskuma, et Balti riikides tegutseb suur põrandaalune kommunismivastane võrgustik. Me uskusime seda, saatsime kohale oma agente, raha ja relvastust. Tegelikud metsavennad pidid selle luureämbri tõttu kõvasti kannatama.
Viimaseks petteoperatsiooniks nimetaksin seda, kui 1990ndail tõmbus KGB Ida-Euroopast välja, kuid jättis maha agendid nagu Herman Simm, ning ma kahtlustan, et veel hulga teisi. Need inimesed värvati uutesse julgeolekustruktuuridesse ja hoidsid Kremlit siis kõige toimuvaga väga hästi kursis.
Kas leidsite midagi uut või üllatavat raamatu kaaneloost Anna Chapmani ja tema kaaslaste kohta?
Avastasin Anna Chapmani kohta nii mõndagi, kuid eks seda saavad inimesed täpsemalt lugeda juba siis, kui nad on raamatu ostnud. Uurisin välja päris palju tema küllaltki omapärase elu kohta Londonis ja sellega seotud äritegevuse kohta. Leidsin, et ühe Briti meesterahva identiteet varastati üpris müstilisel kombel ning see võis olla osa mingist Vene luureoperatsioonist.
Samuti kaevasin üles mõned asjad selle seltskonna tegevusest Põhja-Ameerikas. Eriti ühe Anna Chapmani kaasvõitleja, Donald Heathfieldi karjääri kohta, kes oli tegelikult märksa tõsiseltvõetavam spioon kui Chapman.
Teie raamat ilmub märtsis. Kas see tõlgitakse ka eesti keelde?
Raamatut praegu trükitakse. Minu agendid peavad praegu mitme Euroopa riigi kirjastajaga tõlkimisõiguste üle läbirääkimisi. Loodan, et ka mõni Eesti kirjastus teeb hea pakkumise ja ilmub eestikeelne versioon.
Kuidas teil õnnestus üldse ühendada kirjutamist tööga ajakirjas The Economist?
Olin õnnega koos, sest minu varasem töö Economistis hõlmas ka palju ringireisimist piirkonnas. Suutsin ühendada Economisti jaoks tehtud uuringud ja töö raamatu tarvis intervjuude tegemisega. Ma olen ka kiire kirjutaja. The Economist andis mulle raamatu lõpetamiseks neli nädalat vabaks.
Praegu töötan taas täiskohaga The Economisti välistoimetajana, mis tähendab, et jälgin rohkem suuri globaalseid teemasid, nagu korruptsioon, kuritegevus, kliima soojenemine jne. Esimest korda paljude aastate jooksul ma enam ei reisi aktiivselt ringi Ida-Euroopa piirkonnas.
Samas, The Economistil ei ole ka eraldi Põhja-, Lõuna- või Lääne-Euroopa korrespondente. Arvan, et pole ka vaja eraldi Ida-Euroopa korrespondenti, kuna kõik sealsed maad on isemoodi huvitavad ja erinevad.
Kuivõrd jälgite praegu olukorda Venemaal?
Jälgin seda väga tähelepanelikult. Viimase aja sündmuste seas on olnud päris kasulik vaadata, kuidas Süüria kriis on tõeliselt paljastanud Putini režiimi välispoliitikat. Süüria rahva jaoks on see olukord muidugi õudne, aga oleme saanud näha, et Venemaa hoolib palju rohkem oma korruptiivsetest sidemetest diktaatorirežiimiga kui rahvusvahelistest konstruktiivsetest jõupingutustest sealseid probleeme lahendada. See on üpris valgustav.
Samuti olen jälginud seda, millist ksenofoobset kajastust on Moskva meedias olnud uue Ameerika suursaadiku Michael McFauli kohta. McFaul on õigupoolest mu vana sõber, me õppisime koos 1986. aastal Krakowis poola keelt. Ma tunnen end isiklikult solvatuna sellest, kui naeruväärset Ameerika- ja läänevastast kajastust tema ametisseasumine on saanud. Arvan, et ta on paljude aastate jooksul parim mees sellele kohale. See kajastus näitab Kremli maailmavaadet üpris kummalisest ja vastikust küljest.
Üks Vene juhtkonna viimase aja teesidest ongi, et sealsed protestimeeleavaldused on korraldanud ja rahastanud gosdep ehk USA välisministeerium?
Mõne nädala eest olin Vene demokraatiameeleavaldusel Londonis, parlamendihoone juures. Käisin seal koos tütrega ja meil oli hulk valgeid lindikesi jagamiseks. Iga kord, kui kellelegi lindi andsin, ütlesin: «Спецпровокация госдепа!» («USA välisministeeriumi eriprovokatsioon» – toim.) Kohalolnud venelased naersid ja said naljast väga hästi aru. See näitab, kui absurdne see asi on.
Venelaste ja võimude suhtumise vahel haigutab kuristik. Paljud venelased, kes on äärmiselt intelligentsed ja hästi informeeritud, suhtuvad võimude käitumisse suure irooniaga. Sellele vastandub ametlik seisukoht, mis on mõneti koomiline, paranoiline, nõukogulik ja ksenofoobne. 2012. aasta Euroopas on see täiesti kontekstist väljas.
Mis suunas Venemaa liigub?
Arvan, et asi läheb veel halvemaks, enne kui paraneb. Kuid mis on hea: mälestus 1990ndaist ei ole enam Venemaal poliitikas esiletükkiv teema. Kümne aasta jooksul õnnestus Putinil mängida meenutustega selle aja kaosest ja alandustest. Osaliselt ta lõi need mälestused ise.
See andis talle väga hea pinna, millelt lähtudes edendada oma stabiilsuse ja autoritaarse moderniseerimise ideid. Arvan, et kogu see lähenemine oli üpris võlts. Putin sai ise 1990ndaist väga palju kasu ja see aeg ei olnud kaugeltki nii hull, kui tema räägib. Aga see selleks.
Arvan, et nüüd on hakatud sellest üle saama ja inimestele läheb märksa enam korda korruptsioon, mis on laialdane ja väga nähtav. Enam ei reageerita sellele jutuga 1990ndaist või välismaa provokatsioonidest. Seega, avalik arvamus on Putini sõnumitele vähem vastuvõtlik.
Kuid Putini käes on jätkuvalt hulk kaarte. Tal on raha, tema käes on võimuaparaat.
Ma ei näe Vene juhtkonnas hetkel lõhenemist. Kuid ma leian, et Putini isik hakkab viimaks muutuma võimule koormaks. Seni oli ta väärtus, mis toetas režiimi ja aitas selle populaarsust hoida. Ta meeldis venelastele. Nüüd näeb ta välja üpris naeruväärne. Režiimi seisukohalt on tõsine mure, kui juhiks on keegi, kes ei saa tulla spordivõistlusele või kultuuriüritusele, ilma et teda hakataks välja vilistama ja maha karjuma.
Oletan, et pärast Putini valimisvõitu tuleb katseid teda kõrvale lükata ja leida mõni muu käilakuju. See on muidugi lihtsalt minu oletus, mitte gosdep’i või MI6 arvamus.
Millist reaktsiooni on toonud kaasa David Cameroni otsus jätta Suurbritannia kõrvale ELi fiskaalleppest? Kas seda nähakse võiduna Brüsseli bürokraatia üle, nagu harilikult kombeks?
See häirib mind tõsiselt. Suurbritanniat hoiab pantvangis väike euroskeptikutest rühm konservatiivide parlamendisaadikuid ja lärmakas, ent kehvasti informeeritud ja kallutatud euroskeptiline press. Tegelikult on Euroopa Liit toonud Suurbritanniale suurt kasu ja ühisturg on meile äärmiselt tähtis. Peaksime tähistama oma euroliidu liikmesust kui edulugu, mitte käsitlema seda, nagu oleks tegu ohuga meie rahvuslikule heaolule.
Ma leian, et jätame kasutamata ajaloolise võimaluse moodustada ühtne tiim selliste riikidega nagu Rootsi ja Eesti, kes on juhtivad maad e-valitsuse ja mõistliku riigirahanduse alal. Mingis mõttes liigub Euroopa lõpuks meile vastu. Prantsusmaa majandusmudel ja Lõuna-Euroopa mudel oma suurte võlgade ja kehva valitsemisega ei toimi enam. Tulevik juba paistab, kui me ainult seda teed läheks. Kuid õnnetuseks jääb hulga poliitiliste ja psühholoogiliste põhjuste tõttu see võimalus kasutamata.
Kas seis on kinni kiilunud või annab seda muuta?
Teatud liikumist on, mingi osa kogu asjast on lihtsalt propaganda ja kulisside taga näitame üles küllalt palju paindlikkust. Lepe tuleb nagunii, oleks väga raske väita, et Suurbritannia jaoks oleks parem lahendus euro õhkulendamine ja Euroopa majanduse 20-protsendine kukkumine, mis sellega ilmselt kaasneks.
Ka Mandri-Euroopa riigid ei taha Suurbritannia eemalejäämist. Kuid teatud põhimõttelised probleemid jäävad. Mina olen selle poolt, et Ühendkuningriigis toimuks referendum selle üle, kas jääda Euroopa Liitu või astuda välja. Usun, et «sees»-pool võidaks ja sellega oleks ka vaidlus läbi.
Häda on selles, et praegu käib välispoliitika asjus üpris demoraliseeriv, pidev näägutamine nende inimeste poolt, kelle jaoks Euroopa Liit on saatan ning EList välja astumine on rahvusliku ellujäämise küsimus. Minu meelest on see jutt absurd ja sarnaneb justkui mingi vaimuhaigusega.
Mis oleks Ühendkuningriigile alternatiiv ELile?
Alternatiivi pole. Alternatiiv oleks olla nagu Norra, kuid ilma nafta ja gaasita ning juhitud hoopis kehvemalt. Euroskeptikute idee, et meile piisaks vabakaubanduspiirkonnast ja muud pole vaja, on naljakas. Ühisturg vajab tugevat poliitilist tausta. Mõte vabakaubandusalast ilma konkurentsi järelevalveasutuseta ja võimeta pidada kõnelusi teiste kaubandusblokkidega on absurdne.
Meil on vaja tugevat Euroopa Liitu, kui Ameerika teeb midagi protektsionistlikku. Siis saab öelda, et meie oleme suurem turg kui teie, ning kõneleda USAga võrdselt või veelgi võrdsemalt positsioonilt. Samamoodi on meil vaja konkurentsijärelevalvet, kuna vastasel korral hakkavad vabaturgu moonutama valitsuste subsiidiumid ja monopolid. Ning konkurentsiasutus vajab samuti poliitilist tuge.
Postimehe arvamusliidrite lõunal sel nädalal tuli jutuks ka teema, et Eesti jõudis Euroopasse kohale siis, kui pidu oli juba läbi.
Pidu on läbi ja vana olukord ei tule kunagi tagasi. See oli väga kena 20-aastane buumiaeg.
Berliini müüri langemine, integratsioon, laienemine, pluss odavad laenud ja vähene konkurents väljastpoolt. Nüüd tuleb Euroopal tervikuna saada konkurentsivõimelisemaks, olla paindlikum.
Ilmselt tuleb tööd teha rohkem ja kauem, samuti nutikamalt kui seni. Kuid see on tegelikult hea. Põhjamaades on levinud suhtumine «töö on hea ja hea töö on veel parem».
Eesti asub siin soodsal positsioonil. Mis ka ei juhtuks, Eestil läheb hästi – sooviksin, et võiksin öelda sedasama Suurbritannia kohta.
Valik Edward Lucase artikleid:
• «Tere tulemast kõlbelisele pjedestaalile. Aga edasi?», Diplomaatia, detsember 2011
• «Edward Lucas: Kui kõik oleksid nagu Eesti, poleks mingit kriisi» (intervjuu, autor Urve Eslas), PM 9.12.2011
• «Venemaa taaskäivitamine ja Kesk-Euroopa», Diplomaatia, aprill 2011
• «Venemaa ja Eesti erinevus on ajakirjanduses», PM 15.02.2011
• «Silmakirjalikkus ja argus», PM 8.02.2011
• «Hodorkovski libakohus», PM 30.12.2010
• «NATO on kui ummikus abielu», PM 20.11.2010
• «Poola ja Venemaa – samm liiga kaugele?», PM AK 6.11.2010
• «Eestlased ja tšilli», PM AK 20.09.2010
• «Võim ja ajalugu», Diplomaatia, juuni 2010
Edward Lucas
«Uus külm sõda. Kremli sünge vari Venemaa ja lääne kohal»
Inglise keelest Marek Laane
Varrak 2008, 448 lk
«/---/ On vägagi värskendav lugeda raamatut rahvusvahelistest suhetest, kus Eesti on nii tähtsal kohal. Ja põhjusega. Just Eesti on riik, mis eirab kõige järjekindlamalt seda, mida Kreml on üritanud väita: et liberaalne demokraatia ei õnnestu ekskommunistlikes riikides ja et Venemaale selja keeramine oli viga. See annab võitlusele Eesti pärast suurema tähenduse, kui seda muidu võiks arvata. /---/ Lucas ei tee Eestile ainult pai. Ta meenutab päevi vahetult pärast pronkssõduri teisaldamist ja nendib, et peale Poola ei hakanud keegi kohe Eestit toetama. Alles pärast našide aktsiooni Moskvas Eesti saatkonna vastu asus läänemaailm Eesti poolele.» (Erkki Bahovski, PM AK 15.03.2008)