On loojad ja on need, kes nende pealt teenivad, tõdeb Eesti Autorite Ühingu tegevdirektor Kalev Rattus. Lahing ACTA ja SOPA ümber pole põhjustatud muust kui sellest, et raha on hakanud vanade parasiitide käest voolama uute parasiitide taskutesse.
Kalev Rattus: ei midagi isiklikku, see on lihtsalt äri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öeldakse, et tõeline looming sünnib pimedas, külmas ja tühja kõhuga. Ja et raha ei mängi seejuures suurt rolli. Kui läheneda loomingule romantilisest küljest, siis ilmselt see nii ongi.
Loojaid ehk autoreid on alati olnud ja neid on piisavalt ka tänapäeval, ning usun, et paljud (kui mitte enamik neist) tegeleks loominguga ka siis, kui neile selle eest tasu ei makstaks. Aga elu tahab elamist ja pere toitmist ning kui autor oma teoste kasutamise eest tasu ei saa, siis jääb loome ahtramaks, sest tuleb tegelda ka muuga kui loominguga.
Selleks et autoritel oleks võimalus end loomingule pühendada ja sellest ka ära elada, ongi enamikus maades kehtestatud seadused kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste kaitseks ehk nn autoriõiguse seadused. Need reguleerivad autori ja tema loomingu (teoste) kasutajate omavahelisi suhteid.
Kasutajaid on aga erinevaid. Ühed – ja neid on enamik – on tarbijad, kes ostavad-kuulavad-vaatavad muusikat ja filme, loevad raamatuid, mängivad arvutimänge jne. Need on nn lõpptarbijad. Kuid on ka teist laadi kasutajaid. Need on firmad, mis asuvad vahetu looja (autori) ja lõpptarbija vahel. Rõhutan, et autori poolt vaadates on ka nemad tema loomingu kasutajad. Need firmad teevad autoriga koostööd, et tema loomingut lõpptarbijani viia.
Plaadifirmad, filmikompaniid, kirjastused jms on omamoodi parasiidid autori küljes, samas aga (vähemalt kuni viimase ajani) autorile ka vajalikud, sest neil on raha ja oskused, mis aitavad teoseid pakendada ja levitada ning autori tuntuks teha.
Seega võimaldavad need vahendajad autoril oma loomingut rahaks teha. Seejuures ei jäta nad loomulikult ka ennast ilma. Ka see on mõistetav, sest nad on filmide, plaatide ja raamatute väljaandmisesse ja tootmisesse investeerinud palju raha, mis tuleb tagasi teenida, ning egas siis keegi ka kasumist ära ütle. Kapitalism, mis teha.
Kuid ajad on muutunud. Tänapäevane digipööre on teinud võimalikuks toota ja levitada teoseid mitu korda lihtsamini, kiiremini ja odavamalt kui seni. On tekkinud olukord, kus autoril pole seda sorti vahendajaid enam nii palju vaja kui eelmisel sajandil. Autor on võimeline ise oma loomingu lõpptarbijani viima.
Üleilmne arvutivõrk on selleks suurepärane vahend. Kuid see võrk on üldiselt ligipääsetav ainult sedavõrd, kuivõrd seda võrku kättesaadavaks tegev firma meile seda teenusena müüb. Seega, et pääseda võrgus ringlevate teosteni, peab tarbija lunastama n-ö pileti võrku. Ja see enamasti maksab.
Ehk on tekkinud uued vahendajad/parasiidid, kes seisavad autori ja lõpptarbija vahel. Ja ka nemad teenivad tulu suuremalt jaolt selle pealt, et on olemas autor, kelle teosed võrgus ringlevad ja kelle teostele juurdepääsu eest on lõpptarbija valmis maksma. Poleks autorite loodud teoseid, poleks ka teenusepakkujal midagi pakkuda.
Oleme jõudnud seisu, kus ühelt poolt on ikka veel alles vanad vahekasutajad/parasiidid ja teiselt poolt on tekkinud uued vahendajad/parasiidid, kes kasutades ära üleilmset arvutivõrku, võimaldavad lõpptarbijal kergemini, kiiremini ja mugavamalt autorite loomingust osa saada. Tihti on need uued vahendajad seotud ka võrguteenuse pakkujaga.
Seega on raha hakanud vanade parasiitide käest voolama uute parasiitide taskutesse. Loomulikult ei ole vanad sellega rahul ning üritavad iga hinna eest status quo’d säilitada. Uued aga omakorda teevad igal võimalikul viisil ja võimalusel lõpptarbijale selgeks, et vanad parasiidid on pahad ja nemad on head.
Sellega on mindud nii kaugele, et ei häbeneta autori käest tema teoseid võtta ilma nõusolekut küsimata ja tasu maksmata. Samas aga ei unustata lõpptarbijalt sisse kasseerida tasu selle eest, et teda võrku sisse lubatakse. Ehk «heategijad» ei unusta oma taskuid täitmast.
Nii olemegi jõudnud selleni, et käib sõda vanade ja uute «parasiitide» vahel, kus mõlemad soovivad endale suuremat osa lõpptarbijalt kasseeritavast rahast. Ehk võitlus toruomanike ja toru sisu tootjate vahel.
Selle võitluse ilmekaks näiteks on Ameerika Ühendriikides SOPA ja rahvusvahelisel areenil ACTA. Mõlema akti puhul on ilmekalt näha, et vanad vahendajad ehk siis toru sisu tootjad üritavad neilt torumeeste kätte ära libisenud tekki tagasi enda peale kiskuda.
Torumeestele käib see muidugi närvidele (ja rahakoti pihta) ning nemad omakorda hirmutavad lõpptarbijaid igasuguste kollijuttudega sellest, kuidas nende õigusi hakatakse piirama jne. Peaasi, et ei peaks vanadele oma pirukast midagi ära andma.
Õnneks on nii mitmelgi maal hakatud püüdma pirukat jagada nii, et oma osa saab nii torumees kui ka sisutootja, kes omakorda loovutab midagi ka loojale/autorile, et viimane ka päris ära ei kooleks ja ikka uut loomingut pakuks.
Mis saab edasi? Usun, et nii uued kui vanad parasiidid lepivad omavahel lõppude lõpuks kokku. Raha, mida nad jagavad, on ju üleilmses mõistes üüratu ning sealt peaks jätkuma nii torumeestele kui sisutootjaile.
Selle ilmekaks näiteks on järjest suurem arv neid teenusepakkujaid, kes on oma tegevuse sisutootjate ja autorite jaoks ära legaliseerinud, nagu näiteks Netflix, Spotify, iTunes, Hulu, MOG, Rdio, Deezer, kui mainida ainult esimesi meeldetulnuid. Kõik see peaks viima selleni, et lõpptarbijal on lihtsam valida, kas kasutada ebaseaduslikult ehk piraatlikult teenust pakkuvaid saite või valida mõni paljudest legaalselt sisu mõistliku hinnaga pakkuvaist.
Ehk nagu ütles president Obama administratsiooni autoriõiguste küsimuses nõustav Victoria Espinel möödunud suvel Brüsselis toimunud autoriõiguse kongressil: «Tarbija võimalus valida saab toimida ainult siis, kui võimalikult ulatuslik ja igal ajal ligipääsetav sisu on tehtud tarbijale ka tegelikult kättesaadavaks, ning seda eesmärki ei tohi täita illegaalsete koopiate levitamisega.»
Kahjuks ei ole see eesmärk Eestis veel saavutatud, sest suuremad teenusepakkujad ei ole meile veel lihtsalt jõudnud (peale iTunesi). Ja selles ei ole süüdi ei meie autorid ega Eesti Autorite Ühing, vaid see tuleneb meie turu väiksusest ja vähesest atraktiivsusest. Aga küll jõuavad legaalse sisu pakkujad ükskord ka meie õuele!