Mitt Romney on vabariiklaste kandidaat USA presidendivalimistel Barack Obama vastu. Kui keegi selles varem kahtles, siis pärast tema teisipäevast võitu Floridas seda enam ei maksa teha.
Hendrik Vosman: Romney edu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna üldvalimisteni 6. novembril on veel üheksa kuud aega, on vara adekvaatselt hinnata Romney võimalusi Obama vastu. Viimane Gallupi küsitlus näitas siiski, et Obama tegevusega on rahul 44 ja pole rahul 49 protsenti ameeriklastest. Mis tähendab, et Romneyl on arvestatav šanss Obamat lüüa.
Kahe nädala eest olin Washingtonis, kus oma prognoose selle kohta, mis hakkab presidendikampaanias juhtuma, jagasid kaks avaliku arvamuse eksperti ehk pollster’it – üks demokraat, teine vabariiklane.
Selles, et Romney saab vabariiklaste presidendikandidaadiks, ei kahelnud toona kumbki, olgugi et kaks päeva hiljem toimunud Lõuna-Carolina eelvalimistel kaotas ta suurelt Newt Gingrichile. Romney eelised on lihtsalt nii suured, et midagi muud olnuks rumal arvata.
Korralike sotsioloogidena ei tuginenud pollster’id oma kõhutundele, vaid küsitlustulemustele. Kõik üleriigilised uuringud rääkisid ühte keelt: Romney on olemasolevatest variantidest vabariiklaste valijate lemmik (ehkki reservatsioonidega) ja ainus, kes kõigi Ameerika valijate seas suudaks Obamat võita.
USAs on poliitiliste eelistuste küsitlused viidud sellisele mikrotasandile, et mõlemal erakonnal on detailne ülevaade, milline on nende toetus spetsiifiliste ühiskonnakihtide seas. Ja ma ei räägi siin lihtsakoelistest jagunemistest nagu mehed-naised, noored-vanad, rikkad-vaesed.
Tänu põhjalikele (ja kulukatele) andmebaasidele, kus kirjas iga valija kohta kümneid näitajaid – kui palju ta hääletamas on käinud, kellele ta annetusi on teinud, mis on ta ostueelistused ja hobid –, teavad parteid täpselt, millele nende valijad raha kulutavad ja mis teemad neid huvitavad.
Selliste andmete põhjal tegi Romney näiteks New Hampshire’is kindlaks oma tüüpvalija. Selgus, et suurim populaarsus on tal «Williams-Sonoma emade» seas – aastas 75 000 – 150 000 dollarit teenivate kesk- ja vanemaealiste naiste seas, kelle hobiks on valmistada gurmeetoite. (Willams-Sonoma on poekett, mis müüb kallist köögitehnikat ja kodukaupu.)
Romney mugandas vastavalt sellele ka oma telereklaame, rõhutades, et on olnud aastaid õnnelikult abielus oma keskkooliaegse kallimaga, kellega tal on viis tugeva kondiga poega.
Romney rivaalid eelvalimistel saavad sellistest ressurssidest vaid unistada. Tema kampaaniamasin veereb õlitatult edasi ja meediakajastus uute võitude ootuses üksnes töötab tema kasuks.