Rein Veidemann: tants ümber Maripuu

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann
.
Rein Veidemann . Foto: .

Tülgastav on jälgida, kuidas Eesti poliitika minetab viimasedki tunnusteriismed, mille alusel võiks seda iseloomustada ideaalide, ausa mängu, poliitilise vastutuse, eetilisuse vms skaalal. Küsimus polegi enam selles, kas minister astub vabatahtlikult või ta kutsutakse tagasi kannatuste ja ülekohtu pärast, mida tema vastutusalas olev ministeerium on põhjustanud sadadele ja tuhandetele pensionäridele. Küsimus pole selleski, kas parlamendiopositsioonil õnnestub umbusaldamine või mitte. Tõenäoliselt ei õnnestu, sest võimukoalitsiooni ringkaitse ei tulene mitte niivõrd meeskonnavaimust, kuivõrd koalitsioonikaaslaste isiklikust lojaalsusest peaministrile.


Aga nagu öeldud, sel pole tähtsust. Sest etendus on juba toimunud, sõnum on välja saadetud. Minister pole rahva teener, nii nagu sellele viitab ladina keelest tulnud sõna «minister» algne tähendus. Seetõttu ei vastuta ka minister rahva või avalikkuse ees. Tema saatus sõltub erakonna kontori kalkulatsioonidest ja erakonna liidrist endast. Vastupidisele retoorikale vaatamata on rahvas võimu teostamise vahend, mitte aga eesmärk. Eesmärk on võimul püsida. Võimulolek võimaldab rahuldada mingite elanikkonna kihtide huve.



Huvide rahuldamine on mõeldud plusspunktide teenimiseks. Rahuldamises endas puudub süsteemsus, sest «mina sulle, sina mulle» võimustrateegia tähendab seda, et üks hüve nullib teise võimaliku. Nagu näeme üksikisiku tulumaksu alandamise uljast kampaaniast, mis tähendab seda, et avaliku sektori ülalpidamiseks vajalikke vahendeid tuleb koguda teistest allikatest. Koalitsioonilepped on «diilid füüri väljalaskmiseks». Võimul püsimine tähendab ka avalikus sektoris võtmekohtade mehitamist parteiliikmetega. Tutvused ja «õigele poolele» kuuluvus toimib Eestis nagu Nõukogude ajal.



Koalitsiooni nõrgemal poolel, praegusel juhul sotsidel, kelle põhimure on säilitada mingigi oma näojoon, jääb üle vaid hambaid kiristada. Aastaid kostnud jutt tasakaalustaja rollist paduparempoolsetes valitsustes on osutunud veega sõela kandmiseks. Viimane selgroo näitamine jääb aega, mil Marju Lauristin sotsiaalministrina lihtsalt lahkus räpaseks osutunud mängust.



Maret Maripuu on teisest puust. Ta teenib eeskätt erakonda, mitte ideaale. Või kui tal neid ka on, siis teab ta korraliku parteisõdurina, et on asetatud ministrirolli. See, mida ta ise tegelikult tunneb, ei pruugi sobituda partei strateegia ja taktikaga. Tants Maripuu ümber on lihtsalt üks järjekordne poliitdraama. Me ei peaks võtma seda tõsiselt, aga paraku on meil kõigil vaid üks elu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles