Ivo Rull: meedia eetika kui püksikumm
31. jaanuar 2012, 15:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poliitskandaalide järelmina tõuseb meie ajakirjanduses enamasti poliitilise eetika teema. Ent viimane, nn meiliskandaal on ühtlasi tekitanud debati ka Eesti meedia eetikast.
Küsimuses, kas poliitikult varastatud e-kirjade sisu võib meedias avalikustada või mitte, on oluliste väljaannete juhtivad jõud jagunenud selgelt kahte leeri. Näiteks Anvar Samost Postimehe ja Priit Hõbemägi Eesti Ekspressi tippude hulgast on ses küsimuses selgelt eitaval positsioonil. Samas kui Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi on oma ajalehes ning Õhtulehe peatoimetaja asetäitja Jaan Väljaots sotsiaalmeedias avaldanud arvamust, et nö avalikkuse huvi korral on isegi varastatud informatsiooni avaldamine igati õigustatud.
See oluline meedia eetika küsimus, mis isegi Wikileaksi kontekstis jäi ajakirjanikel lõpuni selgeks vaidlemata, tekitab nüüd jätkuvalt küsimusi ja segadust nii poliitikute ringkondades kui laiema auditooriumi seas. Osav demagoog Edgar Savisaar on juba meedia selge hoiaku puudumist kasutanud ühe argumendina Priit Toobali kaitseks viimatises meiliskandaalis.
Kahjuks ei anna ühest seisukohta varastatud info avalikustamise küsimuses ka tänane Eesti ajakirjanduseetika koodeks. Selles Eesti Ajalehtede Liidu poolt koostatud reeglistikus öeldakse: «Ajakirjanik hangib heli- ja pildiülesvõtteid ning informatsiooni avalikult. Erandid on lubatud ülekaaluka avaliku huvi olemasolul, kui materjali pole võimalik teisiti hankida.»
Kust algab «ülekaalukas avalikkuse huvi», mis lubab avaldada erandina ka varastatud infot? Kes on õigusriigis volitatud põhiseadusega kodanikule antud sõnumisaladuse õigust erandkorras rikkuma? Nendele olulistele küsimustele ajakirjanike eetikakoodeks paraku vastust ei anna.
Nõnda olemegi olukorras, kus majandus- ja tavatabloidil on oma eetilised tõekspidamised, kvaliteetsusele püüdleval päeva- ja nädalalehel kõrgemad standardid ning palgalisel rahvusringhäälingu meediaeetikul on ses küsimuses lihtsalt suu vett täis.
Leian, et päevast päeva poliitilise eetika vajalikkusest kirjutavad ja rääkivad ajakirjanikud peaksid antud küsimuse lõpuni ning avalikult selgeks vaidlema.