Pekka Haavistost on mõne nädalaga loodud nähtus, kui tuntud meediapersoonid on hakanud häälekalt toetama tema saamist Soome presidendiks. Mõni on juba nimetanud Haavisto toetajaid uudissõnaga mölymystö (möly ’lõugamine, kisa-kära’; älymystö ’haritlaskond, intelligents’). Tõepoolest valitsevad Haaavisto toetajad vähemalt sotsiaalmeediat ja neil on tugev toetus ka ajakirjanike seas.
Olukord meenutab pisut 1970ndaid, kui Nõukogude Liitu asjalikult kritiseerida polnud Soomes võimalik, sest noored ja häälekad kommunistid domineerisid küsimuses, kuidas peab Soomes asjade üle arutlema. Nad olid küll arvult vähemuses, ent suutsid ikkagi piisavalt valitseda aruteluruumi.
«Mõte Haavisto valimisest presidendiks on väga erutav. Läheksime sallivuses lõdvalt Rootsist mööda,» ütles üks analüütik TV vestlussaates, «oleksime maailma kõige progressiivsem maa, sest mitte kusagil mujal presidenti, kes elaks täiesti avalikult homoseksuaalses paarisuhtes.»
Nüüd paistabki, et Haavisto ülekaalukalt kõige suurem trump valimistel on see, et ta on homoseksuaalne. Meedias püütakse tekitada mingit kummalist sallivuse maailmameistrivõistlust pealkirjadega nagu «Soome, kas oled valmis?». Mulle tundub, et valimiste mõte ehk Soomele presidendi leidmine on meedias jäetud kõrvaliseks asjaks. Ometi valitakse Soomele keskset välispoliitika ametimeest järgnevaks kuueks aastaks. See pole ju superstaari-saade.
Kui Haavisto käis sotsiaaldemokraatide juhtkonda oma toetajate hulka kosimas, meenutas ta, et on olnud suvereporter demarite (sotside) ajalehes. Ta kiitis ka sotsiaaldemokraatide presidente alates Mauno Koivistost kuni Tarja Halonenini. Kuigi sotsiaaldemokraadid teatasid, et ei asu erakonnana kummagi kandidaadi toetajaks, sai Haavistole osaks demarite juhtkonna vaimustunud vastuvõtt ning pooled sotsiaaldemokraatidest ministrid on teatanud, et toetavad presidendivalimistel Haavistot. Võrdles ju ka erakonna peagi taanduv peasekretär Mikael Junger kandidaat Haavisto kõnelejatalenti USA presidendi Barack Obama omaga, ehkki tavaliselt Soome poliitilistes väitlustes võõrastatakse USAd.
Tundub, et Haavisto oskabki kõnelda alati just seda, mida konkreetne publik soovib kuulda. Ehkki paljude inimeste peal niisugune oskus töötab, ei pea ma isiklikult seda heaks omaduseks – niisugune stiil meenutab, et kui mõni asi näib liiga heana, et olla tõsi, siis see polegi tõsi.
Haavisto oskuste kohta välispoliitikas on öeldud, et ta on võrreldes Sauli Niinistöga ülivõimas. Teda on reklaamitud koguni kui Nobeli preemiaga pärjatud president Martti Ahtisaariga võrreldavat rahusobitajat. Siiski pole Haavisto saavutused sellised, nagu püütakse mõista anda. Muuseas on Khartumi ülikooli (Sudaan) professor Abdel Ghaffar Ahmad kirjutanud, et rahuoperatsioon, millest Haavisto Darfuris osa võttis, oli täielik ebaõnnestumine. Haavisto eitab ebaõnnestumist. Valimiste esimeses voorus esines Haavisto televisioonis suurepäraselt ja rahulikult. Teises voorus on panused on tõusnud ja Haavisto olnud teleekraanil selgeltt närvis. Vana kõnekäändu kasutades oli ta mitmel korral ehmunud nagu auto ette sattunud metsik põhjapõder.
