Sulev Valner: kedagi ei jäeta maha

Kui Eesti jalgratturid mullu Liibanonis pantvangi langesid, oli nende päästmine üldrahvalik asi. Loomulikult. Keegi ei öelnud, et mida see Eesti riik üldse pingutab ja ressursse raiskab, neid on ju ainult seitse.
Vastupidi, seitse meest oli väärt, et saata erilennuk. Muudest teadaolevatest ja vaid aimatavatest kuludest rääkimata. Väiklaselt raha lugeda tundus lihtsalt kohatu. Küsimus oli ikkagi Eesti inimestes. Kedagi ei jäeta maha, ütleb lahingutarkus, vähemalt sõjafilmides.

Sel taustal on paradoksaalne kuulda vahel mõtisklusi, millised Eesti piirkonnad tuleks riigi poolt perspektiivituks lugeda ja sealsed teenused kui liiga kulukad optimeerida. Viiekümne elanikuga küla võib ju tunduda pealinnast vaadates kärbsemust kaardil, aga ometi elab seal seitse korda rohkem inimesi, kui oli Liibanonis rattureid. Ning seitse korda seitsme õpilasega maakool ei pruugi olla mõttetult kulukas.

Kas keegi kujutab ette, et põhjanaabrite juures algaks nii umbes sada kilomeetrit Helsingist või Stockholmist kaugemal ääremaa, mille riik võiks perspektiivituks kuulutada?

Kusjuures mulle tundub, analüüsides mullust elanike arvu muutumist Eesti omavalitsuste kaupa, et trend ei ole enam sugugi üheselt ja ainult maalt linna poole. On ka teistsuguseid näiteid.