Raamatupoodide ja -kogude tulevik näib tume, sest uuringute kohaselt eelistab kasvav põlvkond trükikirjandusele internetitekste, kirjutab ajakirjanik Kristel Kossar. Raamatukogud kannavad endas aga võimalust olla suurepärane kultuurikeskus, kirjasõna tähtsust kogukondliku tegevuse juures tuleks igati toetada ning see aitaks ehk suurendada ka noorema põlvkonna lugemishuvi.
Möödunud aasta teine pool annab lugemise ja raamatumüügi koha pealt justkui põhjust rõõmustamiseks – peale selle, et jõuluaeg täitis kingikotid ja raamatuletid hulga kõikvõimalike menukiks pürgivate teostega, müüdi ka 2011. aasta Helsingi raamatumessil, mille peategelaseks oli seekord valitud Eesti, meie boksis nelja päevaga ligi 900 raamatut, nende seas nii eesti autorite teoste äsja ilmunud soomendusi kui eestikeelseid algupärandeid.
Näiteks Indrek Hargla apteeker Melchiori seiklused osutusid põhjanaabrite juures sedavõrd populaarseks, et kõik Soome viidud eestikeelsed raamatud leidsid ostja ning soomlaste Moreeni kirjastus omandas kogu Melchiori sarja, ka veel ilmumata teoste kirjastamise õigused.
Põhjust rahulolemiseks niisiis küll: rahvusraamatukogu andmetele tuginedes registreeriti Eestis sundeksemplaridena aasta eest (andmeid 2011 kohta teadupärast pole veel kokku võetud) 3045 uut eestikeelset nimetust raamatuid ja nende raamatute trükiarv oli 4,6 miljonit, mis teeb 4,1 raamatut inimese kohta.
Vastavalt loomemajanduse uuringule on kirjastamine koos seotud tegevusala trükindusega töötajate arvu ja müügitulu poolest Eesti loomemajanduse kõige mahukam valdkond. 2007. aasta andmetel tegeles kirjastamisega 309 ettevõtet, milles töötas üle 3300 inimese ja mille müügitulu kokku moodustas enam kui 2,5 miljardit krooni.
Kui vaadata kirjastuste liidu mulluste menukite edetabelit, leiab sealt rohkem kui sada algupärandit. Ent ilukirjanduse edetabelis troonivad valdavalt elulood, kui eesti-soome juurtega kirjaneitsi Sofi Oksaneni «Puhastus» välja arvata, menukitabelis annavad tooni kodumaised kokaraamatud ja nõuandeõpikud ning needsamad elulood, millest enamikku tõrgub sulg paraku biograafiaks nimetamast. Algupärase lastekirjanduse käsi käib aga hästi: Varrakus välja antud Kivirähki «Kaka ja kevadet» müüdi 9201 eksemplari, millega see jõudis menukite tabelis teiseks.
Lastekirjandus ja elulood on need, mis rändavad näiteks ka pisikese Nõmme raamatupoe klientide kotti, kinnitavad sealsed töötajad. Nõmmel üle kuuekümne aasta tegutsenud raamatupood sai möödunud aastal uue omaniku – bürookaupade müügiga tegeleva ettevõtte Büroo Pluss – ning töötajate sõnul lugemisvara soetajaid praegu veel jagub.
Viljandimaal Abja-Paluojas asuv väike raamatupood, mille omanik sama, ületas uudisekünnise tänu presidendipaarile: kirjasõnast pidav president ja tema kaasa otsustasid raamatuesitlused just seal korraldada. 27 aastat raamatupoes ametis olnud poejuhataja Lia Kuik tunneb heameelt, et just väikeses Abja poes esitletud presidendiproua muhe maitsemanuaal, nagu seda tituleeris gurmaanist kirjanik Karl Martin Sinijärv, kohe hulgaliselt ostjaid leidis.
Kuigi sõnul on raamatust, kunagisest defitsiitkaubast ja vahepealsest unarussejäänust, kujunenud praegusel ajal tõeliselt väärt kingitus. «Pühade eel hakkavad vanaemad juba aegsasti lasteraamatuid ära ostma,» toob ta näite.
«Mina isiklikult olen nõukogudeaegse nii-öelda suure lugemishuvi koha pealt väga skeptiline,» ütleb ajalehe KesKus peatoimetaja ja parlamendiliige Juku-Kalle Raid. «See, et kõik rabasid trükist kui defitsiiti, ei tähenda veel seda, et nad sinna piilunud oleks. Pigem kasutati raamatuid oma jubeda sektsioonkapi täiteks, andmaks endast edasi teatud ühiskondlik märk – intelligentne inimene.
Kui palju raamatud tõesti korda läksid, näeme praegustest antikvariaatidest, kuhu kunagised «raamatuhuvilised» on tassinud kogu tollase defitsiidi. Nüüd on see müügil umbes üks euro tükk. Ja pole ka mingit põhjust arvata, et suur osa neist, kes rabasid kokku näiteks William Faulkneri oranži sarja, selle ainsagi lehekülje pikkuse lause kordki läbi oleks lugenud.»
Eks ole uus aeg ka Abja poekest proovile pannud – kirjasõna kõrval on müüdud heliplaate, fotoaparaate, riideid ja koguni komme, tehtud kiirpassipilte. Kontorikaupade pool ja teenustööd, olgu selleks siis paljundamine või köitmine, on kaupluse jaoks tähtsad tänaseni. Ja suurde ketti kuulumine on Kuigi sõnul väikepoele lihtsam, aitab majanduslikke muresid maandada.
Paljudel väikestel raamatupoodidel Eestis pole sestap käsi nii hästi käinud kui Nõmme või Abja kauplusel – rahamured on sundinud uksed sulgema. «Küsimus on selles, kui kaua saab vägisi väikeses kohas raamatupoodi hoida, kui ikka ostjaid piisavalt ei leidu,» rääkis intervjuus Kuku raadiole kirjastuse Varrak juht Krista Kaer.
Kaera sõnul on raamat eesti ostjale kallis ning lugemishuvilised ostjad hinnatundlikud, seda kinnitab ka üle paarikümne aasta Abja raamatupoodi vedanud Lia Kuik. «Seda on näha kas või kirjastuste soodusmüükidest – kui odavamate raamatute letis leidub uut kaupa, on ka ostuhuvi suurem,» räägib ta.
Raamatute kättesaadavust ja hinda peeti tähtsaks ka kultuuritarbimise uuringutes nii 2003. kui ka 2006. aastal ning majanduskriisiaegne käibemaksutõus viielt protsendilt üheksale andis niigi langustrendis üldisele lugemishuvile olulise löögi.
Väiksema käibemaksuga raamatud on kättesaadavad suuremale hulgale inimestele ja raamatute kättesaadavus on üheks tingimuseks lugemisharjumuse säilimisel. Kuigi riik ei vähendanud 2010. aastal võrreldes 2009. aastaga oluliselt teavikute ostmiseks kavandatud raha, vähenes siiski raamatukogude ostujõud – kultuuriministeeriumi andmetel osteti näiteks 2009. aastal üle 75 000 raamatu vähem kui 2008. aastal ja 2010. aastal veel üle 30 000 raamatu vähem.
Juku-Kalle Raid ei usu, et kui viieprotsendine käibemaks taastada, see raamatute odavnemise põhjustaks. «Mis kord on juba tõusnud, see enam ei lange,» põhjendab ta. «Küll siis leiavad kirjastused «muid kulusid», millega hinnahoidmist põhjendada.»
Olgugi inimeste ostujõud ehk kasin, pole lugemishuvi kuhugi kadunud, usub Lia Kuik. «Kuigi enamjaolt ostavad raamatuid vanemad inimesed, on ka selliseid lapsi, kes raamatute vastu huvi tunnevad. Kui kodus on raamatud olemas, laps kasvab koos nendega,» räägib Kuik.
Kahe aasta eest läbi noorema põlvkonna lugemisharjumisi- ja eelistusi analüüsinud PISA uuring aga eriliseks optimismiks põhjust ei anna – ilmnes, et suur osa õpilastest on lugemisharjumustest võõrdumas.
Viieteistaastaste õpilaste hulgas oli neid, kes teatasid, et nad ei loe oma lõbuks mitte midagi, Eestis 38 protsenti, Lätis 29,7 protsenti (siinkohal tasub meeles pidada venekeelse elanikkonna suurust Lätis ning venekeelse kirjanduse orienteeruvalt kolmekordset hinnavahet näiteks Eestis avaldatavaga) ning Leedus 28,1 protsenti.
Mujal maailmas on olukord noorte lugemuse koha pealt veelgi nutusem: Austrias oli see näitaja 50 protsenti, USAs 42 protsenti, Saksamaal 41,3 protsenti ja Suurbritannias 39 protsenti.
Ilukirjandus on uuringu kohaselt selgelt ebapopulaarne nii Eesti noorte seas kui ka Soomes, Austrias, Belgias, Hollandis, Poolas ja Sloveenias, samas kui enamik neid riike on internetitekstide lugemise poolest suhteliselt esirinnas («Eesti inimarengu aruanne», 2010/2011).
Kas tõesti tuleks trükitud raamatule seega juba hingekella lüüa, kuna internetitekste armastav põlvkond asendab need e-raamatuga? «Praegused e-raamatud matkivad püüdlikult trükiraamatuid. Samas ei paista veel kusagilt, et trükiraamatute toodang kahaneks.
Vastupidi, igal aastal trükitakse maailmas rohkem raamatuid kui eelmisel aastal. Aastas trükitakse maailmas peaaegu miljon uut raamatunimetust, iga minut ilmub mitu uut. Jutud paberraamatu surmast on praegu tugevasti liialdatud,» selgitab Tallinna Ülikooli teadlane Marek Tamm e-raamatute teemalises vestlusringis (PM 27.11.2011)
Tamme sõnul e-raamatu võimalusi alles avastatakse. «Üks arenguperspektiiv on näiteks võimalus kollektiivselt raamatut täiendada – keegi kirjutab teose, mis e-kujul avaldatakse, ja igaühel on võimalik oma lugemisseadmest seda täiendada ja kommenteerida, nii et soovi korral saab igaüks seda näha, aga mõistagi säilib võimalus lugeda ka ainult originaali.
Rääkimata võimalustest lõimida teksti liikuvaid pilte, kolmemõõtmelisi ruume (näiteks kriminaalromaani lugedes tekib võimalus külastada ekraanil mõrvapaika). Üks areng on e-raamatute sidumine sotsiaalvõrgustikega, nii et saab vaadata, mida sõbrad parasjagu loevad, jagada jooksvalt tsitaate romaanist jne. Kõik arengud sõltuvad üksnes sellest, mida inimesed suudavad välja mõelda ja kuidas seadmed järele tulevad.»
Siinkohal astuvad olulise suhtlusruumina mängu ka raamatukogud, rõhutab Marek Tamm. «Praegu tundub, et raamatupoed kaovad järgmise paarikümne aasta jooksul avalikust ruumist. Mina isiklikult jään neid leinama, aga selge on, et kasvavad uued põlvkonnad, kes neist puudust ei tunne. Aga raamatukogu, jah, kindlasti jääb,» on teadlane seisukohal.
«Üha tähtsam raamatukogu funktsioon on pakkuda suhtlusruumi. Raamatukogus ei käida mitte ainult üksi lugemas, vaid ka omasugustega suhtlemas. Ameerikas, kus e-raamatuid müüakse juba rohkem kui paberraamatuid, näeme, et raamatukogud muutuvad üha enam sotsiaalseteks ja kultuurikeskusteks.»
Kirjasõna võib olla suurepärane kogukonna lõimija, seda tõestab kas või kirjanik Imbi Paju veetav Võtikvere raamatuküla projekt. Saja inimesega külas on raamatuküla tegutsenud kaksteist aastat – vanasse metskonna majja on tehtud raamatukogu ja väikestele lastele lugemispesa, kõike seda hoiab korras külarahvas talgute ja vabatahtliku tegevuse abil.
Kord aastas, augustikuu teisel pühapäeval, sõidab külalisi Soomest ja Saarest Võtikverre, et raamatuküla peost, laadast ja foorumitest osa saada. Lastele mõeldud lugemispesi, mille projektiga Lugemisühing 2004. aastal laste lugemisharjumuste parandamise eesmärgil välja tuli, on üle Eesti raamatukogudesse, koolidesse ja lasteaedadesse päris usinasti loodud – seegi annab tunnistust, et raamatut on veel vara maha kanda.
Tuleviku raamatukogu on lihtsalt ehk veidi teistsugune – peale riiulite vahel kõndimise on seal võimalus mõnd raamatutega seotud huvitavat loengut kuulata, õpitoas osaleda, digiilmas surfata, jälgida näitusi, etendusi ja kontserte. Kui igas Eesti maakonnakeskuses, aga miks mitte ka väiksemates külades selline kultuuriruum raamatukogu näol säiliks, poleks mingit põhjust kirjasõna kirstu lükata.
«Kõigepealt ei tohi unustada, et eestikeelne omakultuur, mis on põhiseaduse järgi meie riigi esimene mõte, on ikkagi sõnapõhine,» ütleb Juku-Kalle Raid. «Siinkohal on kindlasti riigil üht-teist teha, et selle areng tupikusse ei satuks. Riigi ülesanne on hoida võimalusi, et sõna oleks kõigile kättesaadav ning kultuurimaja ei peaks küll võtma pelgalt kohana, kus Koit Toome inisemas käib.»