Ahto Lobjakas: praegu ongi hea

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pealkiri on üks võimalus tõlkida ingliskeelset fraasi «as good as it gets», mille meie ajas tegi surematuks Jack Nicholson samanimelise filmiga. Käibelolevas versioonis «enam paremaks minna ei saa» ei ole allikkeele nüansid tajutavad. Fraasi psühholoogia on suunatud negatiivselt positiivsele, mitte vastupidi.

 Mitte «pill tuleb pika ilu peale», vaid «naudi!». Samasugust suunavahetust, tundub aegajalt, oleks vaja Eesti poliitika sise- ja väliskaemusse. Aastast aastasse, skandaalist skandaali harutavad poliitikud ja kommentaatorid üksipulgi seda, mis läks valesti, kuidas peaks uuesti alustama ja milline asjade seis tegelikult olema peaks.

Aga võib-olla see, mis on, ongi kõik, mis võimalik on? Kogu reaalsus, millega tuleb lihtsalt õppida elama. Selle üdini konservatiivse (nagu on «konservatiivne » energia jäävuse seadus) tõdemuse mõte on osutada, et enne kui midagi muutma saab hakata, tuleb tuvastada, kus me oleme, ja seda aktsepteerida.

Sellest vaatepunktist ei ole Eesti «poliitiline kultuur» midagi, mis on puudulik, vaid see on normide kogum, mis realiseerub tänapäeva Eesti poliitikas. Ta on «valmis». Valmis ja igapäevane ja vältimatu nagu meie liikluskultuur, teeninduskultuur või kas või veinikultuur. See, mis meil praegu on, on selles mõttes 20 aastat kestnud edukapoolse «siirdeprotsessi » vili.

Tasub märkida kahte tõika. Esiteks, see protsess on kulgenud ajaloo kontekstis ülisoodsates tingimustes, mille kestmine on küsitav. Teiseks, nagu on korduvalt märkinud Eesti riigipea ja teised -juhid: Eesti on nüüd täisealine, lapsepõlv on läbi.

Õppimiskõverast on saanud liikumissirge. Pole võimatu, et oma teise iseseisvuse 21. aastal elabki Eesti oma parimaid aegu. Mitte kõik poliitikud pole kaabakad (osundades ühte neist), ajakirjandus on vaba, majandus enam-vähem korras, välisja sisepiiridel valitseb rahu. Selle kohta, mis edasi saab, võib kindlalt öelda vaid ühte: tema juured on tänases.

Mitte ainult skandaalides, vaid ka vastustes neile. Osa tendentside «jätkamine» tuleviku suunas pole seetõttu keeruline. Võim koondab ridu, käsitsedes privileegi ja privaatsuse kindlustamisel üha vilunumalt seaduse «kaitsvat maski» (Hannah Arendt), tasakaalustades riigisisese homogeensuse puudujääke riigi ja ametkondade kasvava jõuga, tuues kõike kodus puudu jäävat võimalusel sisse väljast.

Avalikkus kaldub letargiale, eeldades poliitikutest halvimat, majanduselt parimat, hinnates üle kõige võimalust enda asjadega tegeleda. Milline on väljapääs? Sõltub, kuhu soovitakse jõuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles