«Õpetaja ütles, et tapab end ära, kui ma tema aines riigieksami teen.» Võibolla mitte nii julmi, kuid mõtteviisilt sarnaseid arvamusi võis kuulda abiturientidelt, kelle jaoks kukkus eile kell riigieksamid ära valida.
Alo Raun: õpilase elu või õpetaja surma küsimus?
21. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Probleem õpetajatega, kes ei luba keskmisest nõrgemaid õpilasi enda või kooli maine hoidmise nimel mõnd prestiižikamat riigieksamit tegema, pole kuhugi kadunud.
Seetõttu haaras Eesti Õpilasesinduste Liit tänavu taas õlekõrrest ning kutsus abituriente üles mitte alluma õpetajate survele ja otsustama enda peaga. Paraku on kaks ja pool aastat mõjutustööd juba selja taga ning vaevalt lühike kampaania palju muuta sai. Kuid muutma peab.
Probleemil on tegelikult kaks poolt. Esiteks võib väita, et praegune riigieksamite süsteem pole kõige õnnestunum. Teisalt on küsimus konkreetsetes õpetajates, kes käituvad ebaeetiliselt.
On ju mingis mõttes õpetajad, nagu õpilasedki, suure masinavärgi ohvrid. Öeldakse, et sa saad seda, mida sa mõõdad. Ja praegune riigieksamite süsteem mõõdab seda, kui hästi aimab õpetaja riigieksami loogikat ette ja õpilasi selles suunas tööle paneb. Või milliseid õpilasi eksamile laseb.
Seepärast pingutavadki koolid esmalt eelmainitud eesmärkide nimel. Senisest abivahendist ehk riigieksamist on saanud tegelik eesmärk.
Kuid kas nii lõpetavad gümnaasiumi just sellised noored, kes on ülikooliks valmis? Peavad ju ülikoolid sageli heade riigieksamite tulemustega õpilasi ümber koolitama, sest noored on teadmiste all lookas, kuid ei oska neid omavahel seostada. Või on muid puudusi, mida saaks normaalsemas õpikeskkonnas kõrvaldada.
Seega aitab probleemi leevendada riigieksamite süsteemi reform. Mis on õnneks ka juba haridusministeeriumis jutuks võetud. Näiteks võiks olukorda parandada, kui muuta eksamid lihtsamaks ja vähendada nende tähtsust. Aga see on juba teise kommentaari teema.
Probleemi teine külg on ebaeetilised õpetajad, kes rikuvad muidu meeldiva meepoti. Selle lahendamiseks ei piisa riigieksamite süsteemi reformimisest. Abiturientidesse kui teise järgu inimestesse suhtuvad õpetajad tekitavad rohkem probleeme, kui nad lahendavad. Isegi kui nad ise usuvad, et ajavad õiget asja.
See, et riigieksami valikul survestamine jätkub, on märk sellest, et nii ministeerium kui koolijuhid peavad panema senisest enam rõhku õpetajate käitumise jälgimisele. Demokraatlikus ühiskonnas peab ka õpetaja austama seadusi ning mitte kuritarvitama oma autoriteeti. Oskus heatahtliku nõuande piiri mitte ületada peaks olema õpetajaks olemise loomulik osa.