Anvar Samost: mis on inimese hind

Inimelu väärtusest räägime tavaliselt siis, kui elu on ebaloomulikul viisil lõpule jõudnud. Liiklusõnnetustes hukkunud versus neljarajalise maantee ehitamise maksumus, suitsuanduri hind versus sissepõlenud. Ometi on ka erinevalt jätkuvatel eludel erinev väärtus.

Enamasti teevad inimesed teod, mis elu ära rikuvad, ise. Ei saa öelda, et ainult noorest peast oma elu peenrahaks vahetatakse, aga noorena tehtud vead käivad tõenäoliselt inimesega pikemat aega kaasas. Mõtlesin seda, vaadates üleeilses Postimehes ilmunud fotot Ivor Onksionist.

Noormees on äsja ametit vahetanud ning töötab nüüd ühes Tallinna koolis õpetajana. Kas ta saab jätkata ka pärast seda, kui on Keskerakonna vahendusel omaks võtnud võõraste kirjade varguse? Õpetaja, ka matemaatikaõpetaja, ei pea olema üksi õppeaines pädev, vaid suutma õpilaste maailmapilti õiges suunas kujundada, eeskuju pakkuda.

Onksioni tööandjast kooli juhil on, mille üle mõelda. Asi ei paista sugugi parem, kui uskuda, et noormees tegelikult pole võõraid kirju Keskerakonna kontorisse tassinud. Ka valetamine ning pime usk suurde juhti on Eesti ühiskonnas alati õigusega halvas kirjas olnud.

Onksion on meedias avaldatu põhjal hinnates päris võimekas. Kes tahaks aga tööle võtta kedagi, kes valetab või laudade peal leiduvaid dokumente kuskil erakonna lehes avaldamiseks näppab? Just nimelt.

Mõned kolleegid viskasid eelmisel nädalal nalja, et Keskerakonna kaitseks enese ohverdamine on kindlasti tulevikku suunatud tark samm, tuues paralleele Vilja Laanaruga: «15 aasta pärast on see mees europarlamendi saadik!» Hea nali või ei, aga prognoosina raskesti usutav.

Mäletatavasti oli Keskerakonna juht Edgar Savisaar võtnud vaevaks täpselt välja arvutada, kui mitu korda kauem Onksion võrreldes Keskerakonnaga sotsiaaldemokraatide ridadesse oli kuulunud, ja esitas saadud tulemust võidukalt pressikonverentsil.

Siit ei tule isegi linnavolikogu liikme kohta. Olenemata sellest, kas me usume Keskerakonna ja Onksioni versiooni kirjavahetuse varguse kohta, jõuame vastutuseni inimese elu ärarikkumise eest. Vanem ja kogenum poliitik oleks pidanud lühiajalise kasu asemel mõtlema selle peale, mida üks noor ja naiivne tegelane peale hakkab, kui kõik, mida avalikkus tema kohta teab, seostub erakirjade varguse või pimeda käsutäitmisega.