Helve Laasik: omakohus oleks ka odav

, Ajalehe Vooremaa peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helve Laasik
Helve Laasik Foto: Erakogu

Varsti on igal vallavanemal kas vallamaja või kodu lähedal garaažis sõiduauto käru, kus pütid kustutusvahu ja veega. Kui vallas puhkeb tulekahju, haagib vallavanem selle käru auto järele ning kihutab kustutama.

Hea, kui talvel oleks auto ees ka lumesahk, sest alati ei pruugi tee olla lahti lükatud. Ta on tõenäoliselt esimene, kes kohale jõuab, sest päästekomando tuleb kusagilt maakonna teisest otsast, mitmekümne kilomeetri kauguselt.

Talvised teeolud on nagu on. Ilmselgelt on päästeametis koostatud suletavate komandode analüüsis esitatud ajagraafikud, mille jooksul peaksid päästjad objektile jõudma, sügisest kevadeni kasutud. Teeolud on selle ideaalmudeli jaoks lihtsalt liiga rasked.

Alati ei aita seegi, kui tee on lahti lükatud. Näiteks Jõgeva linnast seitsme kilomeetri kaugusel Kaera külas põles möödunud talvel maja maha, sest päästjad ei jõudnud oma raske tehnikaga mõnisada meetrit teest eemal asuva maja juurde. Veeti küll Piibe maan­teelt voolikuid, kuid maja päästa ei suudetud.

Päästeameti peadirektor Kalev Timberg tuli esmaspäeval välja tähelepanuväärse avaldusega: tulest olevat inimesi võimalik päästa vaid linnas ja sedagi üksnes juhul, kui tulekahju ei alga magamistoast. Miks siis ikkagi nii usinalt elupäästevõimekust suurendatakse, kui päästjad, kiirabi ja politsei tulevikus üldse enam linna piire ei ületa? Jah, lihtsam on kaitsta kümmet tuhandet linnainimest kui paari tuhandet hajali elavat maainimest.

Vanasõna ütleb, et vana kaevu ei saa enne kinni ajada, kui uus valmis. Tark peremees nii ei teegi. Riik pole meil kuigi hea peremees, korrutatakse pidevalt. Sellepärast toimitaksegi põhimõttel «tehtud-mõeldud» ja aetakse vana kaev enne uue valmimist kinni.

Nüüd, kui üle riigi on vaja üheksa komandot kinni panna, räägitakse vabatahtlikest pritsimeestest. Vabatahtlikud saavad appi tulla ainult õhtuti ja nädalavahetustel. Päeval nad ju töötavad. Kui tulekahju puhkeb päeval, mis siis saab?

Ehk tuleks maal asutada pensionäridest-vabatahtlikest nii päästekomando kui ka elektrikute ja kiirabibrigaadid? Las nad seal siis pusivad vabatahtlikkuse põhimõttel, kuni jaksavad!? See on riiklik saamatus, oluliste funktsioonide veeretamine kodaniku kanda. Niisugune skeem toimiks ehk siis, kui kodanik on riigiga rahul. Eestis seda praegu ei ole.

Tegelikus elus on asjad veel keerulisemad. Kust tellida maale paberitega korstnapühkija?

Varem tegi selle töö ära naabrimees, nüüd ei tohi igaüks enam korstna otsa ronida. Iga viie aasta tagant peab majapidamist külastama litsentseeritud korstnapühkija ja andma inimesele tehtud tööd tõestava paberi. Varem oli vähemalt Jõgeval tuletõrjeühing, mis pakkus korstnapühkimisteenust, tegeles järelevalvega, ahjude ja pliitide ehitamisega. Need teenused võiksid olla maainimesele kättesaadavad.

Saare vallavanem Jüri Morozov küsis, miks ei võiks riik delegeerida järelevalveteenuseid kohalikule tuletõrjeseltsile. Kui tuletõrjeseltsis on vastava kvalifikatsioonieksami sooritanud spetsialist olemas, las tema siis kontrollib regulaarselt küttekehade puhastamist ning eluruumide vastavust ohutusnõuetele. Me räägime, et maal pole enam tööd. Anname maainimestele võimaluse teha asju, mida oleks mõistlik kohapeal korraldada, mitte kaugelt kedagi oodata.

Miks hoolitseb riik ainult linnas elavate inimeste eest? Miks peab maal elav inimene kannatama sellepärast, et ta elab maal? Kõike ei saa korraldada vaid nii, kuidas riigile odavam on. Nii ongi maainimesed hakanud kaotama usku oma riiki. Kas tõesti tuleb oma riik Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaevata?

Seadus sätestab, et maavalitsused tagavad maakonna tasakaalustatud arengu. Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev pole nõus Palamuse päästekomando kaotamisega. Seadusega on maavanemale pandud kohustus tagada maakonna tasakaalustatud areng, kuid niimoodi pole seda kohustust võimalik täita.

Riigikogus räägiti maapiirkondade tasakaalustatud arengust kui riiklikult tähtsast küsimusest. Ja et maaelu areng tasakaalustab linnade arengut. Tegelikult sureb elu maal kiiresti välja.
Imestama paneb, et seni pole veel esinetud sooviga teha ka politsei ja kohtute töö vabatahtlikuks. Rakendame omakohut, sest nii on hoopis odavam?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles