Eestis suurte traditsioonide ja publikuhuviga autospordis on olemas nii rahvusvaheliselt tuntud nimed kui ka järelkasv. Neile eeldustele toetudes ja neid arendades näeme ala, mis on vääriline kandma rahvusspordi tiitlit, kirjutab ajakirjanik Lauri Hussar.
Veel aasta tagasi ei oleks keegi kahelnudki, vastates küsimusele, milline spordiala vääriks Eestis rahvusspordi kõlavat nime. Suusatamise tiitlid ja positsioon tundusid olevat sellises kõrguses, millele teised ei tulnud isegi ligilähedale.
Praeguseks on põlvkonnavahetus, avalikkuse eksitamine ja vale käitumine dopinguskandaalis ning küsitava väärtusega juhtimisotsused viinud suusatamise seisu, kus Otepää MK-etapp läheb pooltühjadele tribüünidele, meie nüüdsete tippude sportlikud saavutused on kaugel sellest, mida ootame, ja rõõmu valmistab vaid see, et harrastajad ei ole lasknud end tippspordi käekäigust heidutada ja naudivad suusasõitu nii nagu varem. Ent tippude puudumine ja sügav mõõn ei anna suusatamisele enam rahvusspordi mõõtu. Maailmas hinnatakse meid kahjuks ka tippude järgi.
Mis siis vääriks Eesti rahvusspordi tiitlit. Tennis? Kui tipu järgi vaadata, siis paistame maailmas silma küll, kuid ühe Kaia Kanepi põhjal spordiala pärjata on pisut ennatlik. Oluline on kindlasti ka pealtvaatajate hulk kodustel võistlustel, kuid Eestis ei toimu suuri turniire, tennisehallid on väikesed ja see määrab ka pealtvaatajate hulga. Sama kehtib ka ujumise ja kergejõustiku kohta, kuigi Gerd Kanter ja Erki Nool oma hiilgeaastatel tõid Kadrioru staadioni pilgeni täis.
Suur publikuhuvi
Ent Eesti avalikkuses ei ole suuremat vastukaja leidnud seik, et ühel maailmas populaarsel spordialal võitsid kaks eestlast eelmisel aastal MM-võistluste arvestuses hõbemedali, kuigi väga lähedal oldi ka MM-tiitlitele.
Jutt käib mõistagi Eestis suurte traditsioonidega autospordist. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus üks eestlane on taas kord murdnud end kuninglikku WRC-rallisarja ja saanud kätte ka esimesed MM-punktid.
Arvestades MM-karusselliga liitunud ja liituvate meeskondade hulka (liitunud on Mini ja liitumas Volkswagen) ning konkurentsi tihenemist, on vaid aja küsimus, mil see võistlussari saab maailmas veelgi populaarsemaks. Sellepärast seonduvad Ott Tänakuga Eesti autoralli suurimad lootused, kuid sellega veel Eesti autospordi tulevikuväljavaated ei piirdu.
Vaid ülim ebaõnn röövis Egon Kaurilt WRC-akadeemia MM-tiitli ja sellega ka võimaluse sõita sel aastal kõrgemas rallisarjas. Õnneks ei piirdu kõik vaid nende kahe nimega, sest ka järelkasv on kiiresti peale tulemas. Need noored näevad, et maailmas on võimalik läbi lüüa ka väikesest Eestist tulles.
Meie autospordi kandepind on maailmas kindlasti üks suuremaid, kui arvestada harrastajate ja rahvaarvu suhet. Veendunud olen ka selles, et eestlased on esirinnas pealtvaatajatena. Kui vaadata arve, siis võib päris kindlalt väita, et autosport on Eestis üks enim publikut kohale toov spordiala. Praegu ei ole see veel kümne aasta taguse ajaga võrreldav. Siis tõi rahva raja äärde Markko Märtini nimi, kuid tugev vundament on laotud ja siit on võimalik vaid edasi minna.
Väidan, et Eesti autospordi praegune tõus on seotud just Märtini nimega. Märtini tähelend rallimaailmas ärgitas noori spordialaga tegelema, tõi endaga kaasa sponsorite huvi ja aitas Eestit maailmas tutvustada kui tõsist rallimaad.
Märtin presidendiks!
Märtini isiklikud sidemed mootorispordimaailma tipus on olnud hindamatu väärtusega. Selle kinnituseks on kas või Ott Tänaku edusammud ja tulevikuperspektiiv. Autoralli ei ole ainult sõitjatalent. See on sidemed, läbirääkimisoskus ja analüüsvõime. Seda kõike on Märtin mentorina oma õpilasele ka edasi andnud ja nii mõnigi kord on just hindamatud sidemed aidanud Tänaku uuele tasemele.
Autospordiringkondades on juba mõnda aega arutatud, et veebruari alguses valitava Eesti Autospordiliidu järgmiseks presidendiks võiks saada just Markko Märtin. Leidub ettepanekus kahtlejaid, kes leiavad, et Märtini soov hoida avalikkusega suhtlemisel tagasihoidlikku joont ei pruugi spordialale anda seda, mida tarvis. Ju siis mäletatakse veel aegu, kui Märtini ja ajakirjanduse suhted ei olnud kõige soojemad.
Kui aga sellesse ettepanekusse süveneda, siis ei ole tõenäoliselt paremat kandidaati Eesti autosporti juhtima. Esiteks võib teiste alaliitude kogemuse põhjal öelda, et avalikkusele tuntud juht lisab alale tuntust. Veelgi parem, kui president on olnud oma ala absoluutne tipp, kes on ka nüansilistes küsimustes (nagu näiteks võistluste turvalisusküsimused) vaieldamatu autoriteet.
Märtini rahvusvahelised sidemed aitaksid kaasa rahvusvaheliste suurvõistluste Eestisse toomisele. Kui siiani on räägitud, et Eestit võiks läbida ralli MM-etapp, siis võiks ju olla kaugemaks sihiks, et tulevikus saaks Eesti endale päris oma MM-etapi. Selleks on meil olemas nii teed, teadmised kui inimesed ja korralduse taha selline võistlus siinmail kindlasti ei jää.
Autosport on kõike muud kui odav lõbu. Riiklikult toetatakse meil mootorisporti minimaalselt ning see jääb alla ka sulgpalli ja male rahastamisele. Arvestades ala kulukust ei oleks see ka kuigi mõistlik ning seega jääb mootorispordis ka edaspidi kulutuste põhiosa sõitjate endi ja loomulikult sponsorite kanda.
Viimaste leidmine on seotud otseselt majanduse käekäiguga, kuid mitte ainult. Ka maine, ala tuntus ja tähelepanu sellele ning visioonikas juhtkond mängivad siin olulist rolli. Ka selles plaanis võiks just Märtin aidata Eesti autosporti uuele tasemele tõsta.
Rallimees pole rullnokk
Lähiajal Eesti autospordis lahendamist vajavaid küsimusi on kuhjaga. Ala tuntuse parandamiseks tuleb tõhustada meediatööd, alaliit ise peaks olema nähtavam ja võtma rohkem initsiatiivi ka liiklusohutuse küsimustes, nagu autovalitsemine keerulistes oludes. Kuni viimase ajani seisis selle eest nüüdseks toonela radadele siirdunud teenekas võidusõitja Eedo Raide.
Tõsiselt tuleb mõelda ka autospordi maine parandamisele. Üsna sageli kohtame avalikkuses eelarvamust, et rallisõitja võrdub rullnokaga. Võistlussport ja tänaval, külg ees, sõitmine ei ole aga omavahel kuidagi seotud ja tavaline kiiruseületaja ei ole rallisportlane, vaid liiklushuligaan.
Kokkupuudetes tõsiste mootorisportlastega olen näinud, et nemad rahuldavad oma kiirusejanu võistlusrajal ja tavaliikluses püüavad pigem teistele eeskujuks olla. See peaks olema ka suhtumine, mida autospordiliit ootab võistluslitsentse väljastades.
Rallisõbrana valmistab mulle muret ka Eesti meistrivõistluste etappide korralduslik külg. Etapid on ülimalt ebaühtlaselt läbi viidud ja see jätab kokkuvõttes jälje meistrivõistluste mainele tervikuna, sest tiitlit hinnatakse tema nõrgima lüli (loe: etapi) järgi.
Olukorra parandamiseks peaks klubide koostöö olema parem ja Eesti meistrivõistlustel osalevad sportlased võiksid olla alaliidu liikmed. Nii saaksid nad suurema sõnaõiguse ja võimaluse otsuste langetamisel kaasa rääkida. Samuti tuleks kaaluda tõsiselt alaliidu suuremat toetust ja ka selgemaid nõudmisi Eesti meistrivõistluste tasemel ürituse korraldamiseks.
Rallisportlased ise viskavad nalja, et autosport tekkis siis, kui teedele vuras teine auto, mis sai siis hakata esimesega mõõtu võtma.
Võrdleme end tihti kõikvõimalikes küsimustes põhjanaabrite soomlastega, kellele autosport on jäähoki kõrval üks rahvusalasid. Miks ei võiks siis ka meie taotleda sedasama? Seda enam, et üks kord on meie mees rallimaailma absoluutses tipus juba soomlastel nende endi kodus selja prügiseks teinud. Selleks vajame parimaid mehi nii rooli taha kui autosporti laiemalt juhtima.
Autor on Vikerraadio vastutav toimetaja ja autospordientusiast.