Lehepealkirju lugedes jääb mulje, justkui oleks Sauli Niinistöt tabanud valimiste esimeses voorus kaotus, ehkki valijad andsid talle ülekaaluka edu, kirjutab kolumnist Martti Puukko.
Martti Puukko: favoriit Niinistö ja lemmik Haavisto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekordsete presidendivalimiste esimene voor tähendas Soome jaoks ühe perioodi lõppu. Oleks võinud minna ka hullemini – laenates sõnu Kekkoneni imetleva Keskerakonna kandidaadi Paavo Väyryneni värske raamatu pealkirjast (Väyrynen sai esimeses voorus 17,5 protsenti häältest ja jäi kolmandaks).
Pärast Kekkoneni lahkumist presidendiametist algas 1982. aastal Soomes 30 aastat kestnud periood, mil presidendid olid sotsiaaldemokraadid. Nüüd on sotsiaaldemokraatide presidendiaeg läbi. 6,7 protsenti häältest, mis Paavo Lipponen valimistel sai, on ajalooliselt nigel. Kekkoneni ajastu järel on Soome samm-sammult astunud normaalsema euroopaliku parlamentarismi poole. Samas on presidendiamet Soomes endiselt olulisem ja tähelepanuväärsem kui enamikus Euroopa riikides.
Nüüd, Soome presidendivalimiste teises voorus 5. veebruaril, on vastakuti Koonderakonna kandidaat Sauli Niinistö (esimeses voorus 37 protsenti häältest) ja roheliste Pekka Haavisto (esimeses voorus 18,8 protsenti häältest). Mõlemad teise vooru pääsenud kandidaadid on selgelt euro- ja Euroopa Liidu meelsed. Kumbki neist ei esinda ka Kekkoneni ja tema poliitikat.
63-aastane Niinistö astus üleriigilisse poliitikasse alles 1987. aastal, nagu ka temast kümme aastat noorem Pekka Haavisto, kelle valimistulemus oli nüüd üllatavalt hea.
Haavisto on rahulik ja suurepärane esineja. Eriti hästi sai ta hakkama televisioonis. Ent see pole ainus seletus. Tema edu taga võib paradoksaalsel moel olla Põlissoomlaste võidukäik eelmise aasta parlamendivalimistel.
Haavisto on avalikult homoseksuaalne ja elab registreeritud paarisuhtes Ecuadoris sündinud mehega. Pärast eelmise aasta parlamendivalimisi sai Soome palju negatiivset tähelepanu rahvusvahelises meedias, kus Soomet ja Põlissoomlasi lausa demoniseeriti, enamasti asjatundmatult ja ebaõiglaselt.
Üldiselt arvatakse, et meie, soomlased, tunneme suurt muret selle pärast, mida teised meist mõtlevad. Seda illustreerib vana hea naljalugu. Ameeriklane, sakslane ja soomlane on Aafrikas safaril ja näevad elevanti. Ameeriklane mõtleb kohe, kui palju raha võiks selle elevandi võhkade eest saada, ja sakslane arvutab kiirelt välja, mitu Bratwurst’i saaks elevandist teha. Soomlane mõtleb, mida see elevant võiks küll temast arvata.
Mõnikord jääb mulle tõesti mulje, justkui arvaksid soomlased tõsimeeli, et välismaalastel pole oma elupäevadega muud teha, kui mõelda hommikust õhtuni Soomest ja soomlastest. Võib-olla juhtus tõesti nüüd nii, et soomlased tahtsid Haavistot valides maailmale näidata, et Soome on siiski salliv ja avatud maa.
Sauli Niinistö läheb valimiste teisele voorule vastu selge favoriidina. Kuna Haavistol on toeks nii palju väga tuntud avaliku elu tegelasi ja meediaväge, on selge, et kõigi meetoditega üritatakse luua teisest voorust sellist pilti: rahva seas armastatud Taavet astub vastu Koljatile.
Roheliste presidendikandidaat, 53-aastane Pekka Haavisto hakkas poliitikas tegutsema juba nooruses, olles esmalt toimetaja rohelistele lähedal seisvates ajalehtedes. Rahvasaadik Haavisto on olnud roheliste esimees (1993–1995) ja keskkonnaminister (1995–1999). Aastatel 1999–2007 oli Haavisto ÜRO keskkonnaprogrammi UNEP teenistuses.
Kui Haavistost saaks Soome president, oleks ta maailma esimene asendusteenistusemees, kes saab armee kõrgeimaks juhiks.
«Teeme Soomest maailma kõige sallivama riigi, teeme sallivusest Soomele riikliku kaubamärgi,» ütlevad nüüd kõige kõlavamad Haavisto toetajad ning meedia jutlustab innukalt Haavisto poolt. Haavistole on pühendatud ülekaalukalt rohkem pealkirju, ehkki Sauli Niinistö kogus poole rohkem hääli. Päris kindlalt võib öelda, et Niinistö pole Soome ajakirjanduse soosik.
Laiemalt tähendavad presidendivalimiste esimese vooru tulemused hüvastijättu Kekkoneni aja Soomega.
Hääletasin presidendivalimistel esimest korda 1978. aastal. Minu hääle sai tookord põhiseadusliku rahvapartei kandidaat, Kekkoneni vastasena sotsiaaldemokraatide erakonnast minema aetud Ahti M. Salonen, kelle häältesaak valimistel jäi alla 3,5 protsendi. Valimiste ülekaalukas võitja oli Urho Kekkonen, kes sai 82 protsenti valijameestele antud häältest.
Olin juba 15-aastasena otsustanud, et kui pääsen presidendivalimistel hääletama, siis kindlasti ei anna ma oma häält Kekkonenile, kelle ametiaega oli 1973. aastal Eduskunta erakorralise seadusega kuni 1978. aastani pikendatud. Taustal oli Kekkoneni soovimatus lasta rahval teda hinnata valimistel, mis oleks pidanud toimuma 1974. aastal.
Kekkoneni lähedane töökaaslane ja maailmaski tuntud diplomaat Max Jakobson on rääkinud, et pärast 1968. aasta valimisi ütles Kekkonen, et ta on «pagana pettunud ja masendunud», sest oli saanud 300st valijamehe häälest vaid 201. Kekkonen valiti 1968. aastal taas presidendiks teadagi esimeses voorus, aga see ei vähendanud ta pettumust ja paha tuju. Küllap räägib seegi üht-teist Kekkoneni isikust ja sellest, millises Soomes toona elati.
1978. aastal seisid juba kõik erakonnad konservatiividest kommunistideni ühtse rindena Kekkoneni selja taga «heade Nõukogude-suhete garanteerijatena». Kekkoneni vastaskandidaate peeti 1970ndate lõpul tulipäisteks nõukogudevastasteks äärmusparempoolseteks. Suure hämminguga avastasin, et nii mõnedki soomlased mõtlevad praegugi nii. Istusin mõne nädala eest oma ajakirjanikust kolleegiga kohvilauas. Kui rääkisin talle, kuidas ma 1978. aastal hääletasin, siis avaldas ta selle üle täiesti siiralt imestust.
Kekkonen, kelle võimu piiras sisuliselt vaid 1948. aastal Nõukogude Liiduga sõlmitud leping, mässis end väga lähedastesse suhetesse Nõukogude Liidu suursaatkonna KGB-meestega. Tema pikal, enam kui 25 aastat kestnud presidendiks oleku ajal sai tavaks, et kõigil juhtivatel Soome poliitikutel olid omad lähedased kontaktid KGB ohvitseridega, kellelt soomlased küsisid nõu isegi sisepoliitilistes asjades. Omaaegse anekdoodi järgi oli Soome maailma kõige erapooletum riik, sest ei sekkunud isegi oma siseasjadesse.
Loomulikult on mitmed soomlased tagantjärele öelnud, et nõukogudelastega mängiti eriliselt kavalat mängu, mille abil suudeti hoida Soome iseseisvana. Minu arvates on see tegelikule asjakäigule hiljem lisatud seletus, mis ei pea kriitilisele analüüsile vastu. Kekkonengi pidas nõukogulastega läbirääkimisi, jättes isegi oma tõlgi ukse taha.
Ehkki nii mõneski Kekkonenist vaimustunud ringkonnas on temast loodud peaaegu üleloomulikke võimeid omanud isiku kuvand, oli Kekkoneni Soome suhetes Nõukogude Liiduga pigem nagu koera saba, mis loomulikult ei liputanud koera ehk Nõukogude Liitu.