Raul Kotov: soodne maagaas

Postimees avaldas 29. novembril kaks pealtnäha vastuolulist uudist. Esiteks teatas AS Eesti Gaas, et alates 1. jaanuarist tõuseb kodutarbijatele müüdava maagaasi hind, samal ajal andis Postimees teada, et maagaasi börsihind on viiendiku võrra langenud. «Kuidas siis nii saab olla?» küsiti. Kahjuks loetakse sageli vaid uudiste pealkirju, tagamaadesse süüvimata.

Kas gaasi hind Eestis on kõrge või madal, on see õiglane või ebaõiglane, milline see üldse peaks olema? Õige on kindlasti see, et gaasil ei ole maailmaturu hinda. Gaasi hind eri piirkondades (maailmajagudes, kui soovite) ja eri riikides kujuneb eelkõige konkurentsi tulemusena või siis administratiivselt, seda viimast peamiselt gaasi tootvates riikides.

Ajalooliselt on levinum gaasi hinna kujundamine teiste konkureerivate kütuste, eelkõige naftatoodete alusel.

Gaasi kasutamise laienedes, pakkujate lisandudes ning kohati ka administratiivseid meetmeid rakendades (take-or-pay-kohustuste kompenseerimine, kohustus pakkuda osa gaasiettevõtja poolt hangitud gaasist börsile) on tekkinud ka gaasi hinnastamine konkureerivate gaasihindade või siis pakkumise nõudluse alusel. Euroopas tarbitavast gaasist müüakse praegu 15–20 protsenti börsihindade alusel.

Postimehe uudis gaasi börsihindade langusest ei rääkinud aga kahjuks Euroopast, vaid puudutas tegelikult hoopis Ameerika turgu. Võrreldes USAga maksab veeldatud gaas (LNG) Põhja-Euroopas 3,5–4 korda ja Jaapanis 4,5–5 korda rohkem. Veeldatud gaas Lõuna-Euroopas on jällegi kallim kui Põhja-Euroopas. Vahemärkusena: näiteks Itaalias on gaasi börsihind 40 protsenti kõrgem kui Hollandis.

Viimastel aastatel on ajakirjanduses sageli olnud väiteid, et Eesti maksab gaasi eest liiga palju ning selles on süüdi Eesti Gaas kui monopol ja gaasitorude kuulumine meile.

Kõigepealt tuleb öelda, et kõik võrdlused on hinnangulised, sest täpseid lepingutingimusi ja hindu teavad ainult lepingupooled. Ka börsihindadega võrdlus vajab selgitust. Ettevõtted, kes neil börsidel kauplevad, on kümme korda suuremad kui Eesti Gaas ning pealegi on see gaas «seal», mitte siin. Seega on õige võrrelda eri riikide lõpptarbijate hindu.

Eesti tarbija on siin heas seisus. Värskes, 25. novembril avaldatud Eurostati aruandes, kus võrreldakse gaasi lõpphinda kodumajapidamistele tänavu esimesel poolaastal, on Eestist odavam gaas Euroopas vaid Rumeenias ja Horvaatias.

Gaasimüügiettevõtete kodulehti külastades saab kiire ülevaate ka kehtivatest hindadest. Nii näiteks maksab kodutarbija, kes kasutab gaasi kütteks, praegu kuupmeetri eest Eestis 0,44 eurot, Lätis 0,48 eurot, Leedus 0,53 eurot, Soomes 0,87 eurot ja Saksamaal 0,93 eurot.

Mis saab edasi, millised on riigi plaanitava omandi lahutamise (Eesti Gaasist torude eraldamise) tagajärjed? Oluline on siin hinnata, kas see toob kaasa ka uute impordikanalite ja importijate tekke. Kuidas jõuab gaas uuelt tarnijalt kliendini?

Võrdleme tarneahelaid. Esiteks gaas Venemaalt: riigipiir – Eesti ülekandevõrk – kohalik jaotusvõrk – kliendi liitumispunkt. Teiseks, gaas Euroopast: Poola – Leedu – Läti – Eesti ülekandevõrk – kohalik jaotusvõrk – kliendi liitumispunkt. Ja kolmandaks, LNG laevaga: laev kas LNGd tootvalt maalt või mõnest Euroopa LNG terminalist (Hollandist) – LNG terminal Eestis (kui Lätis või Soomes, siis tarne keerulisem) – Eesti ülekandevõrk – kohalik jaotusvõrk.

Teine ja kolmas variant nõuavad märkimisväärseid investeeringuid. See tähendab, et suurenevad võrguteenuse hinnad. Kas hangitav gaas on võrgu investeerimiskuludest piisavalt palju odavam, siis on tarbija võitja, kui ei, siis aga kaotaja, vähemalt rahaliselt.

Kokkuvõtteks. Kui palju müüakse Eestis neid importkaupasid, mille kohta võib öelda, et see on odavaim Euroopas? Kui siiras ja tõsiseltvõetav on väide, et Euroopa madalaimat hinda pakkuv maagaasiturg on just see turg, mis esmajärjekorras vajab jõulist riiklikku sekkumist ja ülekandevõrgu sundvõõrandamist?

Pigem on praeguse diskussiooni põhjuseks vastutustundetust populismist tekitatud ebarealistlikud ootused, nagu suudaks väike Eesti eirata üleilmset energiaturgu, ja veel tulemusrikkamalt kui EL. Üleüldise hinnasurve tingimustes on ainus kindel kokkuhoiuviis investeerida efektiivsemasse tarbimisse. Kõik muu on spekulatsioon.