Alo Lõhmus: öö hakul
20. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kell näib kihutavat tagurpidi üha kiirenevas tempos. Kui veel äsja räägiti naasmisest 1998. aasta «Vene kriisi» aegadesse, siis eelmisel nädalal kangastus juba 1991. aasta trööstitu jaanuarikuu.
Täpselt ühel ja samal kuupäeval, 13. jaanuaril voolas veri Vilniuse teletorni juures 1991. aastal ning 18 aastat hiljem ka Läti parlamendihoone ees, ehkki viimasel juhul õnneks vaid lõhkilöödud ninadest. Ning nagu 1991. aastal korrati Vilniuse tragöödiat nädalapäevad hiljem Riias, nii järgnes ka tänavu mõnepäevase vahega lööming Vilniuses.
Ja meie? Nagu toona, nii ka nüüd lõdiseme rõskes talves, aga mitte külma, vaid halbade eelaimuste käes. Millal tuleb Eesti kord? Kas meil jätkub sedagi tugevust, mida ilmutasid raskel tunnil lõunanaabrid?
Sest ükskõik kui õiglane oli Riia ja Vilniuse meeleavaldajate frustratsioon riike tabanud raskuste pärast ja kui tahes kõlavaid loosungeid nad hüüdsid («Nahui Seim» ehk kõrvale jättes) – omaenda parlamendi rüüstamisele ei saa olla õigustust.
Teadaolevalt on Balti praegused parlamendikoosseisud valitud demokraatlikul teel, tegemist ei ole võõrvõimu nimetatud nukuparlamentidega ning need ei ole ka milleski ületanud oma volitusi. Isegi kui seimiliikmeile on ette heita paljutki, isegi kui kõik nad personaalselt väärivad tabamust kanamunaga, siis milles on süüdi parlamendihooned, demokraatia pühamud, sügavalt sümboolse tähendusega rajatised?
Meenutagem, et hoolimata oma tohutust panusest demokraatia võitu Venemaal ei suutnud endine president Boriss Jeltsin elu lõpuni maha pesta ülemnõukogu tankidest tulistamise häbi, ehkki kahtlemata võis ka 1993. aasta emotsionaalsel sügisel paljudele tunduda, et toonased Vene parlamendisaadikud väärisid mürske veelgi rohkem kui tänased baltlased tänavakive ja mune.
Eelmise nädalaga sai selgeks, et kätte on jõudnud tõepoolest rasked ajad. Kuid seda on juhtunud ju varemgi. 1991. ja 1939. aasta hirmsate talvede kogemus näitab, et kui olukorra parandamine pole enam meie võimuses (nagu praegu kahtlemata on lugu üleilmse majanduskrahhiga), siis tuleb igaühel hoolitseda selle eest, et me oma isikliku käitumisega olukorda veelgi ei halvendaks.
See on meie võimalus kaasa aidata, et vabaduse lambitaht ei söestuks. Vanavanemad oskasid mürgise viisakusega keelduda parteipiletist. Laulva revolutsiooni ajal vältisime kõiki provokatsioone. Neile, kes nüüd kutsuvad tumedat rahvamassi kogunema Toompea nõlvadele (viide ühe protestiveebi kõnekale kujundusele), tuleb kannatlikult selgitada, et raskel ajal käivad kanamunad eelkõige pannile.