Jelena Skulskaja: kõigist meist saavad vanakesed

Jelena Skulskaja Foto: Marina Puškar

Kirjanik Jelena Skulskaja kirjutab, et juba muinas­juttudest saab väike inimene teada, et kõik hea peab kindlasti olema ka ilus. Aga mis ilu võib olla vanakesel? Kas see on üks põhjus, miks suhtumine vanadesse halb on?

Nelja aasta eest suri mu ema. Ta oli enne surma sageli haige, meie ukse ees seisis tihtipeale kiirabiauto ning ema tõsteti kanderaamile ja viidi järjekordse kopsutursega haiglasse.

Ma sammusin alati kanderaami kõrval ja ema jagas mulle alati viimaseid korraldusi. Tundub, nagu kõneldaks sellistel puhkudel tihti mingitest tühistest asjadest. Tegelikult annavad need siiski aimu lahkuja salajastest hirmudest, mõtetest, mida ei suuda ära pühkida isegi ees ootav surm. Nii näiteks oli mu ema iga kord väga ärevil, kas postiljon ikka annab tema pensioni minu kätte, kui ta ise sel pühalikul päeval veel haiglas on.

Pärast isa surma elas ema 20 aastat koos meiega ja tema pension ei olnud meie üldises eelarves just kõige tähtsam osa. Aga inimene, kes on lapsepõlves kannatanud puudust, noorena nälga ja täiskasvanuna raskusi (tema elu ei olnud sugugi lihtne pärast seda, kui mu isa kuulutati kodumaata kosmopoliidiks ja jäeti elatusvahenditeta), hindab elu lõpuni iga kopikat, mis tagab talle mingigi eneseväärikuse ja kaitstuse tunde.

Siis tuli postiljon, andis ohates pensioni minu kätte ja küsis üle: «Ega te mind peta? Teie ema on ikka elus? Vaat mõnikord on nii, et vanainimene sureb ära, aga sugulased püüavad seda varjata, et pensioni edasi saada... Aga meil on nii range kord!»

Seda, milline kord neil valitseb, mõistsin ma alles mõne päeva eest, kui mu lahkunud ema nimele tuli ametlik kiri, mis andis teada, et ta peab nüüd hakkama tasuma postiljoni koduskäimise eest või kasutama edaspidi pangaautomaati. Niisiis on tohutu masinavärk – mis, muide, katkestas pensioni maksmise täpselt ema surmapäeval – hoidnud ema igaks juhuks, mingitel salapärastel kaalutlustel, elavate kirjas.

Ah, vahest tasuks üle lugeda «Surnud hinged»?

Tagasi klassikute juurde

Selleks ei pruugi muidugi kohe Gogoli kallale tormata. Võib alustada ka Mihhail Zoštšenkost: «Loomulikult, vanainimene ei suuda alati uue eluga kohe päris ära harjuda. Miskipärast puudutab see eriti tugevasti vanamutte. Ja üldse see vanurkond, kui ausalt öelda, aga just nii tuleb öelda, orienteerub kuidagi nõrgalt uuemates suundumustes... Pealegi ei suuda nad enam võimelda, mistõttu neid tabab sageli melanhoolia ja poliitiline nõtrus.»

Tasub vaid mõnikord keset tööpäeva minna pensioniametisse ning seal valgub teie peale kohe häda ja jõuetuse õhkkond: midagi need vanurid ei mõista, vererõhk paisub kõrgustesse, blankette täidavad vigadega, midagi neile seletada ei õnnestu ja no muidugi, nad ärritavad korralikku tööinimest ikka täiega!

Või nagu ütles salakaubavedaja Lermontovi «Tamanis»: «Vanaeidele aga ütle, et tal oleks aeg surra, liiga kauaks on elama jäänud, igal asjal olgu lõpp.»

Juba varases lapsepõlves, juba muinasjuttudest saab väike inimene teada, et kõik hea peab kindlasti olema ka ilus, ja inetus võib olla ainult mingi üleminekufaas, nagu näiteks Anderseni «Inetus pardipojas», mis vältimatult muutub ilusaks. Aga mis ilu võib olla vanakesel? Mitte mingit!

Seepärast pole temast isegi muinasjutus kahju. «Tuleraua» nõiamoor külvas soldati kullaga üle, aga «siis raius soldat tal pea naha. Seal see nõid siis lamas! Soldat aga sidus kogu oma raha tema põllesse, vinnas selle kompsuna selga, pistis tuleraua tasku ja läks otseteed linna». Selge see, soldat on meil jõhker tegelane: niks-naks ja valmis.

Ja Rodion Romanovitš Dostojevski «Kuritöös ja karistuses» on ka sellisest perest, kus veretöö eest tagasi ei kohkuta: Dunja tulistas Svidrigailovit, ainult et esimene kord läks mööda ja siis ei tulnud üldse välja, Rodja aga «lõi teda juba kogu jõust – korra ja kaks, ikka kirvesilmaga ja ikka lagipähe. Veri purskus nagu ümberlükatud klaasist ja keha pöördus selili. Raskolnikov taganes eemale, laskis keha maha langeda ja kummardus siis tema näo juurde: eit oli juba surnud...»

Nii muinasjutus kui romaanis on terve hulk lapsikuid seletusi: nõid oli vana ja inetu, tõeliselt «ilge, alumine huul ripnes tal päris rinnuni», ja ega Aljona Ivanovna parem olnud: «Hõredad juuksed, mis harjumuse kohaselt õliga paksult sisse võitud, olid rotisabana tutti tehtud ja üles pandud.»

Mida siin õieti üldse häbeneda? Tulevikku ju vanuritel nagunii pole, las siis rõõmustavad, et neid ei viida metsa ja sinna maha ei jäeta. Aga see, et nende jaoks võib ka 50 krooni olla suur raha ja kuluda millelegi kindlale, et nad võib-olla on näljas, ei suuda näiteks hädavajalikke ravimeid osta – sest vanaduses ei tähenda viletsus mitte ainult odavaid makarone, vaid ka kannatamist ravimite puudumise tõttu –, jah, kas see saabki erutada noort ja täis kõhuga inimest, kes on nagunii veendunud, et naised, kelle vanus ületab 35, tulebki prügimäele visata?

(Ma olen juba nii vana, et kohtan üha sagedamini noori inimesi, kes on tõusnud ülemuseks ja seetõttu ei tunne mingit tõrget mind siia-sinna tõugata või minu peale häält tõsta...)

Vanakesed ja lapsed

Gogoli «Sineli» lavastaja Juri Norštein rääkis, et teda vapustas Akaki Akakijevitši lapsik, abitu lause: «Jätke mind, miks te mind solvate?» Ta lisas: «Akaki Akakijevitši meeleelundiks on sõrmed, mis hoiavad sulge, ja nägu, mis on täielikult alistatud kirjasõnale. Ta on sellise koera moodi, kes läheneb toidule. Enne söömist ta kindlasti nuusutab seda. Ja kõik. Ma näen seda loomade peal. Ma näen seda eakate inimeste peal, kes ei häbene enam midagi. Nad elavad, eriti praegu elavad omaenda hirmsat elu ega kahtlustagi, et juba lihtsalt nende peale vaadates võib nutma hakata.»

Vanast peast ei saa kõnelda surmast, sest see on peatselt kätte jõudev tegelikkus. Ei saa rääkida ka haigustest, sest neile on nagunii pühendatud pea iga mõte. Vanast peast hääbuvad loomulikult paljud soovid, aga need vähesed, mis alles jäävad, on oma tagasihoidlikkuses lausa liigutavad: näiteks meeltmööda pirukas või tort või, mõelge vaid, sigarett või sõõm konjakit.

Või ka juba ammu plaanitud kingitus kallile lapselapsele, mis jälle unus viimasel nädalavahetusel üle andmata. Igatahes võib see, mis toimub praegu, võtta vanainimeselt vähesed rõõmuminutid ja kasvatada murekoormat...

Kas tõesti pole selge, et lõppude lõpuks saavad meist kõigist vanakesed?