Luule kui ilmutus

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäeva 70. juubelit tähistanud Paul-Eerik Rummo.
Neljapäeva 70. juubelit tähistanud Paul-Eerik Rummo. Foto: SCANPIX

Äsja ajakirjas Akadeemia üllitatud Guillaume Apollinaire’i poeemi «Vöönd» saatesõnas meenutab selle eestindaja Paul-Eerik Rummo, kuidas ta 1962. aastal Jaan Krossi tõlgitud Apollinaire’i ­poeemi katkendeid lugedes leidis end ilmutuslikult äratundmiselt, et «elav luule on võimalik ka 20. sajandil ja ehk edaspidigi» – tunne, mis on saatnud kõik see pool sajandit, mis Rummot lahutab teda ta enda esikkogu «Ankruhiivaja» ilmumisest «Noorte autorite» esimeses kassetis.


Sellest väikesesse pappkarpi salvestatud luulevihikute ilmutamise tehnilisest lahendusest (lisaks veel Linda Ruud, Enn Vetemaa, Mats Traat ja ­Arvi Siig) saab hiljem üldistav kujund – kassetipõlvkond. Selle põlvkonna autorid küll erinevad üksteisest sünniaegade, ideoloogiliste hoiakute, loominguliste taotluste ja žanriliste hargnemiste poolest, kuid neid ühendab eesti kirjandusse astumise aeg – 1960ndad.

See sisenemine toonasesse aeg­ruumi pidi olema nii tähenduslik, et selle põlvkonna sõnaloomingust on nüüdseks saanud kogu eesti kirjandusloo üks kontsentritest. Ja Paul-­Eerik Rummo luule seisab selle kontsentri keskmes.

Ma ei tea oma kujundlikkusega tabavamat kokkuvõtet 1960ndatele, nagu see on esitatud Rummo luuletsüklis VANA JA VÄGA KULUNUD FILMIFRAGMENT:

Noorkuuõhtusel nurmel vedeleb vana ajalooratas

aastad on kuuekümnendad
sajandilaeva teisele pardale
kõik-see-mees kokku kaldunud

kompromisside tahtmatu tarkus
maskeraad-merehaigus
toidame haikalakesi
vaatame meremaoga tõtt
reelinguga rinnutsi koos

aastad on kuuekümnendad
ja aimata allveetulijat
kõik-see-aeg
sillerduste all

Juri Lotman on õpetanud, et kultuuridünaamika kujutab endast otsekui pendli võnkumist, mille ühes otsas on organiseerituse ja teises plahvatuslik seisund. Esimest on võimalik ennustada, teise puhul toimib ennustamatus. Kui «plahvatus» on toimunud, muutub see tagantjärele seletatavaks, võimatuna näiv omandab võimaliku, isegi sihipärasuse oreooli. Plahvatuslik on olnud Rummo kõrgpoeetiline debüütkogu ja sellele järgnenud «Tule ikka mu rõõmude juurde» (1964). Millist eneseusku ja avastajavalmidust kannab endas «Ankruhiivaja» proloog «Esimene vasikas»!

Ma seisan harkisjalu
ja uudistan maailma.
Mul on naljakas saba
ja kaks suurt silma.

Ja ma ei taha
minna aia taha.

Samasugune – lugejais absoluutse kiindumuse osaliseks saanud – on ka Rummo luuleloome kulminatsiooni tähistav «Lumevalgus … lumepimedus» (1966). Endasse sulguva plahvatusena, implosioonina on võetav 1972. aastal valminud ja eesti kirjandusloos pretsedenditult seitsmeteistkümneks aastaks sundvarjule jäänud luuleteos «Saatja aadress» (1989). Sealtpeale tänaseni ilmunud Rummo kogud on kompositsioonid juba kogudes ja hajali ilmunud luulest.  

Paistab, et Rummo on aastaid püüdnud hakkama saada fokusseeritud tähelepanuga, millega teda ta oma põlvkond ja lunastavat sõnumit janunev lugejapublik ümbritses. Ühel esinemisel, mis kannab pealkirja «Isiklikku» ja on ära trükitud Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli artiklikogumikus «Taasleitud aeg. Kadonneen ajan arvoitus» (2000), pihib Rummo: «See roll, mis mulle hirmus varases nooruses osaks sai, on mulle olnud omajagu koormav ja oli eriti siis koormav. [---] See tunne, et väga paljud inimesed, nende hulgas lähimad sõbrad ja vanemad toetajad, vaatavad sinu peale kui mingisuguse eriti olulise isiku peale, ükspuha mis mõttes, ei olnud kerge tunne. Võiks öelda, et päris noorest peast oli see võrdlemisi loll tunne.» Ja lisab, et võib-olla just see rolli-kohustus on olnud ka üks neist põhjustest, «mis pani natuke kasvu kinni». Enamgi veel, nagu nüüd teame, tõkestab see «kohustus» korraliselt ilmuvate ­uute luulekogude rea.

Räägin siin plahvatuslikkusest, aga kogu aeg mõtlen samas ilmutusele. Tunnetuslikul pinnal ongi tegemist ühe ja sama asjaga: tegelikkus avaneb mingis täiesti ootamatus mõõtmes, mis on võrreldav ärkamisega unenäost, milles ise oled peategelane. Rummot tabab see «elava luule» võimalikkuse ilmutus 1962. aastal Apollinaire’i «Vööndit» lugedes. Ja nüüd loen ajakirja Keel ja Kirjandus jaanuari numbrist Viivi Luige tunnistust: «Kui Paul-Eerikut poleks olnud, siis oleks olnud minu elu teistsugune. Ma ei oleks see, kes ma täna olen. Minule ilmus emakeel ja emakeelne luule Paul-Eeriku kujul 1963. aasta detsembris, pimedal ajal. Pimedal nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Igaüks, kes tol ajal Eestit väljastpoolt jälgis, võis arvata, et mis seal ikka enam tulemas saab olla, sest eesti keeles kirjutavad suured luuletajad olid suuremalt jaolt kas surnud, põgenenud või vaikima sunnitud. Kuid ilmus Paul-Eerik ja lõi mängu segi, heiskas häbematult keset halli ja troostitut argipäeva kuldse lipu, mille alla koondus uus luule, uued luuletajad.»

Sedasama ilmutusliku äratundmise kogemust võin ju iseendagi kohta öelda, seda, kuidas 1966. aastal nõukogude kroonus aega teenides sain kodustelt raamatupaki, milles oli Loomingu Raamatu kaksiknumber, ühel pool Rummo «Lumevalgus … lumepimedus», teisel pool Enn Vetemaa «Lumesõda». Ja kui ma Rummo tekste lugesin, «PÖÖRIÖÖMAA», «I k k a  L i i v i s t  m õ t e l d e s», «RONG LÄBI AGULITE», «OLLA MAASTIK…», «OO ET SÄDEMEID KILJUKS MU HING», «MA SEISAN MESILASTARUNA», «MAARJAHEINA KÕRREKE» ja «ME HOIAME NÕNDA ÜHTE» –, siis tundsin seda, mille kohta juba Juhan Liiv kirjutas – mõttevälku, mis on süüdanud põlema keele. Tundsin end täielikult sulanduvat luuletaja öeldu kaudu maailma, mida üksnes luule saab esile manada; maailma, mis eksisteerib piirolu välkvalge hetkena.

«Kuule…mis seal kahab ­iilides /pahaendeliselt, hiilides? // Lõikehein, oh sõber, lõikehein. / Ning me kõrval seisab pilvesein», tsiteerib Luik Rummo «Hamleti laulude» ridu, tunnistades, kuidas need read kooti toona kulumatutena tema elumustrisse.

Siia kõrvale võiksin lisada  o m a  l u u l er e a d  Rummolt, mis on siiani mu jaoks kõige kirkamalt tähistanud ühe inimlapse ja ühtlasi ka mu enda meeletut tungi täiuse poole ja üheks saamist igavikuga:

Oo et sädemeid kiljuks mu hing
kui käial lihvitav väärisvaas!
Tunnel mu taga, ma tean, vaid sild,
Ma tean, ei pööra, ei tõsta ma pead.
Hääletult lendavad läbi mu keha
süstikteravad kauguste read.  
 
Mitte kogu/iga luule(tus) ei saa olla ilmutuslik. Sellessamas juba ülalviidatud arutluses 1970ndate alguse luuleloomingu «veidikese umbejooksu» üle küsib Rummo, mis on õigupoolest kirjaniku elukutse põhiprobleem ja mis on saavutamist vajav eesmärk. Ja selgitab: «See on ikkagi mingisugune ilmutuslik äratundmine – mis iseenesest ei ole sõnaline ega keeleline. [---] See mingisugune tunne on nii selgelt olemas, ühe hetke sa oled justnagu õnnelik seda teada saades. Ja nüüd tee päevade, tundide, aastate kaupa tööd, et see lohis­tada välja mingisuguseks romaaniks või luuletuseks, novelliks – või mingisuguseks muuks kunstitööks – filmiks või näitemänguks. Ja siis veel looda, et seda maali või muud teost ei võta teine inimene vastu kui maali või muud teost, vaid et ta saab kätte sellesama ilmutusliku impulsi.»

Ma ei tea, kuidas on olnud teistega, eriti uute lugejapõlvkondadega, kes pole Rummoga läbi ja üle elanud ühte ja sama aega. Küllap loevad nad Rummo luulet nüüd samasuguselt distantsilt, nagu nad loevad Suitsu, Talvikut, Alverit, Alliksaart, keda iganes kooliõpikutesse sadestunud klassikut. Aga ma loodan, et nii nagu Rummo 1962. aastal koges Apollinaire’i lugedes «elava luule» võimalikkust 20. sajandil, leidub nüüdki neid, kes Rummo luuletusi lugedes on valmis lootusrikkalt tunnistama ilmutuse võimalikkust ka 21. sajandil. Just! Sest kõik algab ootuse valmidusest.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles