Edgar Savisaare eilne pressikonverents, kõrvalosades riigikogu saadikurühma juht Kadri Simson ja poliitiline sekretär Mailis Reps, möödus kõigi demagoogiažanri klassikaliste reeglite järgi.
Mikk Salu: tõlgime Savisaart
20. jaanuar 2012, 11:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõigepealt ajalooloeng Siim Kallase kümne miljoni dollari juhtumist, meenutused lindiskandaalist ja president Lennart Meri kõnedest, ootuspäraselt hiljutine Isamaa ja Res Publica Liidu elamislubade skandaal ning loomulikult Wikileaks.
Sekka poolmürgised märkused president Toomas Hendrik Ilvese kohta, täiesti arusaamatud heietused kirjadest, mida Savisaar oma laualt leiab, ja sellest, kuidas riigikogus kirju vahetatakse, ning lõpuks võtavad kõik kolm teema kokku tõdemusega, kui oluline ikkagi on selline asi nagu arhiveerimine. Mitte kui midagi ei saa aru...
Ainuke võimalus on Savisaart tõlkida, et mõista, mida ta tegelikult ütles. Ja see on: näete, teised teevad ka, teised parteid on samasugused, ajakirjandus avaldab ise võõraid kirju, ja mis peamine, igal juhul juhime jutu mujale.
Ainuke asi, mida me ei kuule, on selged vastused, milleks tegelikult Savisaart kuulama tuldi – mida arvata ja kuidas hinnata fakti, et Keskerakonna kontorist leiti riigikogu eelmise koosseisu liikme Hannes Rummu erakirjad.
Eriti rumal oli võrdlus IRLi elamislubade skandaaliga, mida keskerakondlased püüdsid raamida kui samasugust kaasust, et Keskerakond on nagu IRL, et nagu nemadki ei rutta ka meie (Keskerakond) järeldustega ja läheme hoopiski partei aukohtusse.
Ometi, olles isiklikult juures olnud nii siis, kui Mart Laar otse lennuki pealt tulles pidi kümnete ajakirjanike ees andma aru Raudse-Stelmachi elamislubade afääri kohta, kui ka eile Savisaare pressikonverentsil, näen selget vahet.
Esiteks, Laar ei hakanud pidama loengut ajaloost, ei tõmmanud paralleele kellegi teisega ega valanud kogu asja üle udulooriga, et keegi ei saaks enam aru, millest üldse jutt käib.
Ja teiseks, Laar suutis anda ka konkreetse hinnangu Raudse-Stelmachi ärile, millele päeva-paari jooksul järgnesid ka konkreetsed teod: riigikogust lahkumine, erakonnast taandumine. Olgu: võib-olla ei läinud ka IRL järeldustega lõpuni, kuid erinevus Keskerakonnast on siin mäekõrgune.
Miks siis Keskerakond ei suuda konkreetseid vastuseid anda? Miks peavad keskerakondlased keerutama? Miks peab Keskerakond otsima tankiste – praegu Onksion, kunagi Laanaru?
Keskerakonna puhul kordub hämamine ja demagoogia ju ühest juhtumist teise. Praegu Rummu kirjadega, aasta tagasi Venemaalt raha küsimisega, kunagi teiste poliitikute salaja lindistamisega.
Põhjus on lihtne. Keskerakonna häda on selles, et nende skandaalid lähevad lõpuks kas otsesemalt või kaudsemalt päris tippu, erakonna esimehe enda juurde välja.
Seepärast ei saagi midagi konkreetset öelda. Seepärast ei saagi selgeid hinnanguid. Seepärast peab Kadri Simson pressikonverentsil punastama, kokutama ja udutama, sest ta teab (või vähemalt aimab), et Savisaar ise on taas kord asjas ninapidi sees.
Ning see on parteile õnnetus, sest kui muidu saaks joone vahele tõmmata, kui muidu saaks skandaali esitada mõne konkreetse üksikisiku (Toobal, Onksion) probleemina, siis parteijuhi seotus muudab selle kogu erakonna skandaaliks.