Erakirjavahetuse varastamine pole mingil juhul lihtsalt üks tühine episood «loomulikus poliitilises võitluses». Sõnumisaladuse oleme igaühe õigusena sisse kirjutanud oma põhiseadusesse, erandiks kohtu loal kuriteo tõkestamine või tõe väljaselgitamine kriminaalasjas. Eesti rahvas ei pidanud põhiseadust rahvahääletusel vastu võttes vajalikuks teha ses asjas mööndusi ei Keskerakonnale, Priit Toobalile ega ülepea ühelegi poliitikule. See on asja tuum.
Kirjavahetuse vargusel ja omaalgatuslikul luuramisel ei tohi Eesti poliitikas kohta olla. On kummastav, et ühe Eesti parlamendierakonna peasekretärina tegutseb inimene, kelle jaoks ei paista see olema mingi väärtus.
Keskerakond peab sõnaselgelt ütlema välja seisukoha nii sõnumisaladuse hoidmise kui ka Toobali tegevuse suhtes. Meie leiame praeguseks teadaoleva põhjal, et Priit Toobal peab ise loovutama riigikogu liikme koha.
Kui ta sellest keeldub, võib erakond saata ta aknaalusesse fraktsioonitute pinki. Kui seda ei juhtu, on see kahetsusväärne, ent sisukas uudis kogu ülejäänud ühiskonnale, milliseid hoiakuid ja käitumisviise on põhjust Keskerakonnalt edaspidigi oodata.
Esialgu on kurvastavalt kõnekas, et Keskerakonna esimees ei öelnud eile juhtunu kohta avalikult midagi. See, et Keskerakonna peasekretäri ja riigikogu liikme Priit Toobali valdusest leiti sadade lehekülgede viisi Hannes Rummu erakirjavahetuse väljatrükke, on fakt.
Kelle kaudu ja kuidas teise inimese erakirjad temani jõudsid ning kellele ta neid veel näitas või näitamata jättis, on Priit Toobali jutt. Eile tõugati avalikkuse tähelepanu alla Ivor Onksion. Toobali ja Onksioni jutt, et sotsiaaldemokraatide linnavolikogu fraktsioonis olevat vedelenud sadade lehekülgede viisi Hannes Rummu isikliku kirjavahetuse väljatrükke, kõlab hädavalena.
Praegu avalikkusele teada oleva põhjal pole võimalik välistada ühtki varianti. Kuni selleni välja, et ühe erakonna juhtide tellimusel ongi süstemaatiliselt luuratud teise erakonna poliitiku järele. Näiteks sooviga hankida presidendivalimiste ajal infot konkurentide tegevuse kohta.
Priit Toobal esitles end eile kui «saladuste valvurit», kes enda kätte sattunud kirju edasi ei levitanud. Ta vihjas ennast õigustades, et Hannes Rummule poleks meeldinud, kui varastatud kirjade sisu oleks lekkinud, ning veelgi otsesemalt viitas kirjade kompromiteerivale sisule Keskerakond oma eilses pressiteates.
See on hämamise eriti küüniline alamliiik: ei lugenudki, oli ebahuvitav ja eraeluline … aga tegelikult oli seal palju valgustkartvat. Professionaalsete ajakirjanike kohus on sellised konksud läbi näha.