Kolumnist Martin Kala kirjutab, et Euroopa on hakanud tähendama peaasjalikult minevikku, tulevikust rääkides vaadatakse Aasia poole. Eesti on siin kummaliseks erandiks – sarnaselt asiaatidega on meie kuvandiks väle ja edukas e-riik.
Martin Kala: eestlased on Aasiast!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teel Indiasse sattus mulle kätte ajakirja Monocle aastalõpunumber, milles hinnatakse erinevate riikide pehme mõju ulatust rahvusvahelisel tasandil. Uurimisobjektideks olid kaasatud näitajad eri valdkondadest tarbekunstist seebiooperite ning mõttekodadeni, näitamaks, kellel seda on ja kes on oma mõju minetanud.
«Pole jõudu ilma osavuseta,» ütleb prantsuse mõttetera. «Soft Power» pärineb diplomaatiast, kultuurist ja ajaloost ning eksisteerib selleks, et mõjutada. Rahvusvahelistes suhetes peetakse nn pehmet võimu riigi või poliitilise keha käitumiseks, mis mõjutab teiste suhtumist või huve kaudselt, kultuuriliste või ideoloogiliste vahenditega. Ja kuigi tegu on siiski teooriaga, on soft power muutunud poliitilise diskursuse lahutamatuks osaks, millega kirjeldatakse kultuure, väärtusi, ideesid ning eristatakse neid omavahel. Erinevalt raskevõimust on soft power veenmiskunst, mis vastandub juhatamisele või käsutamisele ja ühe allutamises teisele.
Näiteks arvatakse, et Ameerika Ühendriikide «pehme võim» seisnes omal ajal Hollywoodi filmide üleilmses levikus – nõnda käisid tütarlapsed ringi blondide patsikestega ka Koreas, Alžeerias ja Pakistanis, samuti oli oma mõju külma sõja aegsele olukorrale James Bondi filmidel jne. Filmid mõjutasid masside arvamust. Populaarkultuur ja meedia on alati pehme võimu allikad, samuti nagu keele levik.
Kuid pehme mõju põhjused ulatuvad kaugemale kui Starbucks või teksapüksid. See on lääne massikultuuri universaalsus seotud lääne domineerimisega massikommunikatsioonis läbi interneti ja juhtpositsiooniga teadusvaldkonnas, mida viljelevad maailma esikümnendi kaheksa inglise keelt kõnelevat ülikooli Ameerikas ja Euroopas. Tele- ja kinopilt mõjutasid kaudselt seda, mis suunas vaadata või mida asjadest arvata, popkultuur ning meedia on enda loodud kangelaste abil olnud alati pehme võimu allikaks. Lääne pehme mõju on rikkalik segu Hollywoodist ja Harvardist, McDonald’sist ja Microsoftist.
Monocle’i seekordses tabelis, mis valmis koostöös termini autori Joseph Nye’ga, pälvib Euroopa hea, kuid möödunud aastaga võrreldes tagasihoidlikuma tulemuse: nii Ühendkuningriik kui Prantsusmaa, mis jagasid 2011. aastal esikohta, on tänavu Ameerika Ühendriikide järel teine ja kolmas. Milles asi? Paneeli kommentaar kõlas, et kuigi kultuur ja cuisine, rahvusköök on kõrgetasemelised, mõjub Euroopa bränd pisut aegununa.
Euroopa märgib peaasjalikult minevikku, aga palju vähem tulevikku. Euroopa kunagine pehme mõju poliitika ja veenmisvõime on hääbumas praeguse järjest sügavama isoleerituse varju ning ehk isegi hoolimatuse tõttu uusi olukordi ja rahvusvahelisi jõuvahekordi tunnistada. Tõsi on, et Euroopasse on väga oodatud suurinvesteeringud tipptasemel, 21. sajandi ideedesse.
Reisimine vanasse, vaesemasse, kuid ometi õnnelikumasse Aasiasse avab silmad. Poolsada aastat tagasi olid eurooplased kõik imagoloogia suurmeistrid: kunsti- ja kirjandustrendid said alguse Pariisist, Londonist ja Berliinist. Kõikjal maailmas vaadati Euroopale alt üles ning üritati kõneleda prantsuse keeles. Endiselt kaevad välismaalased meie maailmajao suunas, kui jutuks tulevad mood, gastronoomia, disain. Kuid enam ei näe nad selles tõendit lääne ülevõimust ega eeskujust. Pigem tuvastavad Euroopa näol võluva muuseumi, millele on rõkkav restoran juurde poogitud.
Vahepeal on Aasia toonud ellu täiesti uue mõõtme. Lugedes Times of India uusaastaveergu Hindustani poolsaare välispoliitilistest prioriteetidest 2012. aastal, ei saanud tähelepanuta jätta, et Euroopat ega ühtegi tema liikmesriiki ei mainitud kordagi. Vastuseks jutule, mida kujutab endast Euroopa Liit (millega puutun oma igapäevatöös kokku), kehitas Jordaania reisiagent ükskõikselt õlgu.
Aasia lennujaamad on pungil kohalikest, kes arvukatel elektroonikaseadmetel tviidivad, laigivad, guugeldavad ja on seega omavahel ülimalt ühendatud, samas istus tagasiteel lennukis mu kõrvale toredake austerlane ja klõbistas sõidu vältel oma antiigihõngulisse, telliskivilaadsesse personaalarvutisse raamatupidamistabeleid. Mina täiendasin olukorda omalt poolt sellega, et sirvisin paberraamatuid ja kritseldasin mõtteid Moleskine’i märkmikku. Ometi räägime vaimusilmas endiselt poriste nägudega hiinlasest ja indialastest nende väikestes, tolmustes külades.
Tänapäeval seisneb lootus majanduslikus ja ühiskondlikus võimes, ja selle peamine kese asub kahtlemata Aasias. Kõrghooned Shanghais ja Singapuris kasvavad kiiremini kui Brüsseli eeslinna parkidesse istutatakse põõsaid. Tulemuseks on terve rida hingematvaid futuristlikke tornitippe, mis kõik kisavad täiel kõril, et uus sajand, loovus, raha ja jõud on liikunud itta. Veelgi enam, paljudele aasialastele ei ole tähtis üritada läänele järele jõuda, sest nad on veendunud, et nad suudavad seda niikuinii.
Paar tähelepanekut: alustuseks võiksid eurooplased kujundada ringi oma nägemuse aasialastest. Nad ei ole enam need, keda me arvame neid olevat – otse vastupidi, pigem nähakse meid väikestes külakestes toredamustrilisi vaibakesi kudumas (80 protsenti järgmise kolme aastakümne maailma linnade arengust toimub Aasias ja Aafrikas, ja ka 20 kiiremini kasvavat megapoli asuvad läänest eemal), mida on ümbritsevat, kiiresti muutuvat maailma jälgides võimalik näha, tunda, kuulda ja läbi elada.
Teiseks, indialased ja hiinlased tunnevad, et nad ei pea enam olema kultuurilises kaitsepositsioonis ning et järgmise ajastu maailma asjad on suures osas nende korraldada – seda võiksime ka Euroopas juba tunnetada.
Ja kolmandaks, kuigi lääne ja Aasia vahel valitseb uut tüüpi olukord, on eestlased kummaliseks erandiks. Meie kuvandiks – sarnaselt asiaatidega – on olnud (väike) väle ja edukas tiiger. Eesti edulugu seisneb järjest uueneva tehnoloogia ülevõtmises ja IT-lahendustel, millega suudame pildil olla. Meie pisiriigi pehme mõju on e-riik, NATO oivakeskus, tulevane Euroopa Liidu IT-agentuur, Skype – koht, mida väisavad raugematult kõrged väliskülalised. Äsja istusin taas kõrvuti ühe saksa prouaga, kes oli enda jaoks avastanud meie e-valimised.
Eesti on olnud lakkamatu eduga Euroopa dünaamilisemaid riike, siinne majanduskasv paigutas meid aastaid majanduslike näitajate poolest lähemale pigem Aasiale kui ülejäänud Euroopale. Õigupoolest olemegi osake Dominique Moïsi kirjeldatud lootuse kultuurist ja meie märkimisväärsel majanduslikul ja sotsiaalsel edul on rohkem ühisjooni aasialaste optimismi kui ülejäänud eurooplaste ängiga.
Nüüdis-Eesti käitumise ning meie enda rahvusvahelise mõju paremaks mõistmiseks ja müümiseks on hädavajalik selgusele jõuda, milline on meie emotsionaalne maailmapilt. Milline võtmesõna ja millised emotsioonid asuvad Eesti pehme mõju keskmes ning millised on need mõjurid, mis seda keerulist maatriksit koos hoiavad?
Muidugi on tegu üldistusega kui öelda, et Euroopa ei asu enam maailma ajaloo keskpunktis. Et muutuda, peab ta selle tõsiasjaga nõustuma, mis ei tähenda veel traagilist lõppu. Küll aga märgib see lihtsat fakti, et Euroopa energia ja lootus pärinevad tulevikus nendelt, kelle isu on kõige suurem – ehk nimelt Eesti-sugustelt noorliikmetelt.