Mineviku fakte teadmata ei saa tulevikku luua
Juhtkiri: üle purde, avasilmi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu valu, mis eestlastel tuli eelmise sajandi sündmustes läbi elada, pole ilmselt võimalik kirjasõnasse panna. Kõik see, milleni suudeti napi kahe iseseisvuskümnendiga jõuda, purustati üleilmses sõjas ja okupatsioonides.
On täiesti mõistetav, miks sel nädalal avalikkuse ette jõudnud, Soome diplomaadi ja ajaloolase Max Jakobsoni juhitud rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni kolmas ja viimane raport (mille lühikokkuvõtte Postimees avaldas) võis mõnelegi pettumuse valmistada. Ja mitte ainult neile idapiiri taga (ja teatud juhtudel ka läänes), kes ikka veel ei taha tõsiasju tunnistada, vaid ka paljudele meie endi seast, kes ootasid raportilt justkui poliitilist avaldust.
Meil tuleks meelde tuletada, et nimetatud komisjoni eesmärgiks polnudki luua emotsionaalset pilti, vaid koguda võimalikult palju fakte. President Lennart Meri sõnadega – tuli «selgitada nii üksikasjalikult kui võimalik, missugused inimsusevastased kuriteod Eestis on toime pandud», tagades seejuures, et «kõiki konkreetseid sündmusi hinnataks ühe ja sama mõõdupuuga». «Komisjoni liikmed,» rõhutas Meri seda kokku kutsudes, «ei ole kohtunikud ja neil pole kavas asuda kohtuniku rolli.»
Rahvusvahelise komisjoni raportid totalitaristlike režiimide kuritegudest on meile hindamatu väärtusega. Oleme saanud dokumendi, millele saame alati viidata, juhul kui meile üritatakse kleepida ühe teema riigi silti. Meil on olemas sõltumatute uurijate koostatud materjal nii natsi- kui kommunistliku režiimi kuritegudest. See annab julgust oma minevikku maailmale selgemaks rääkides. Ja rääkida tuleb, sest, veel kord taasiseseisvusaja esimest presidenti tsiteerides: «Demokraatlikku tulevikku ei saa üles ehitada minevikule silma vaatamata.»
Ainult ajalookirjutajad meid siin ei päästa. Lääne teadvusse jõudmiseks on vaja ka loovisiksusi, selliseid nagu Andrzej Wajda ja Sofi Oksanen.
Paraku surub reaalpoliitika teinekord tõe pikaks ajaks vaka alla. Tänase Postimehe arvamus- ja kultuurilisas AK toob ajaloolane Mart Laar näiteks 22 000 Poola ohvitseri mõrvamise Katõnis, kus tõde NKVD kuriteost oli teada nii ameeriklastele kui brittidele, ent ometi varjati seda külma sõja päevil. Kuid raportite lehekülgedel must valgel kirja pandud fakte ei tee olematuks seegi, kui poliitikud neid vahepeal maha vaikima sunnivad.
20. sajandil toimunu uurimine seisab paljuski ees, ent vundament on laotud. Ning kui me minevikuga lepime, ei ületa me vähemasti purret kinnisilmi. Ka need sõnad ütles Lennart Meri kümme aastat tagasi komisjoni hälli juures.