Hea laps Maret

Mida te arvaksite oma lapsest, kes ei tule 35-aastasena eluga nii palju toime, et kui ta ühel kuul oma 74 818-kroonisest tavapalgast ilma jääb, tuleb teie ukse taha toetust nuruma.

Nagu vaene üliõpilane, kes kunagi koju kirjutas: «Ema, saada raha, isa ei saada enam.»

Ja kui seesama täiskasvanud laps, kes on teid juba mitu head aastat tagasi ka vanaemaks teinud, jääb vähemalt kahel korral kogu rahva ees valetamisega vahele. Ning sõnab siis, et ei saa ikkagi tähtsast avalikust ametist tagasi astuda, sest ema on teda õpetanud: oma vead tuleb ise parandada!

Me ei tea, mida arvab Maret Maripuu ema Aasa Mäe sellest, et tema tütar laob suure osa enese ja lisaks ka veel peaminister Andrus Ansipi poliitilise vastutamatuse koormast oma erakonnakaaslasest ema õlgadele. Küll aga tahaks seda juba tõepoolest teada. Sest lisaks IT-juhile, kantslerile, neljale aastaajale, rahvusvahelisele imperialismile ja kiuslikule opositsioonile nimetab Maripuu avalikes esinemistes ikka ja jälle oma ema.

Peaks olema juba suur tüdruk, aga kipub ikka ema põlle taha peitu pugema. Ja mitte üksinda – võtab peitust mängides kaasa ka kogu valitsuse koos peaministriga. Sest nii hea on öelda, nagu noor vägimees kunagises kuulsas koomilises vene multifilmis, et «ema ei lubanud mul Arhangelskist kaugemale sõita».

Ma ei kahtle, et Maret on olnud alati hea laps, aga ükskord tuleks tal ka oma elu elama hakata ja aru saada, et teda ei toonud ilmale partei, vaid lihane ema, kes ei pea lapse pärast igavesest ajast igavesti silmi peast nutma. Sest Mareti kurva käekäigu pärast ei vesista õhtul kodus Ansip, Lang ega Jänes, rääkimata Tamkivist või Paetist. Kõike seda elab koos lapsega üle ikka ema, kes muu.

Ja laps on oma pidevate vastamiste ja selgitamiste kiuste järjest rohkem rappa läinud, kuna iga väljaöeldud sõna toob kaasa hulga uusi küsimusi, millele tuleb taas uusi vastuseid nuputada.

Nii käibki hea laps Maripuu nagu kogu partei ja valitsuse patukustutaja ühest telesaatest teise ja raadiosaatest kolmandasse, võtab kuuleka peksupoisina vastu kõik löögid ja vastab aina uuesti, uuesti ja uuesti. Ja kui mõni järjekordne lapsus taas tema väsinud huultelt pudeneb, on ajakirjandusel kõneainet ning uurimist taas terveks nädalaks.

Kõike seda vaatavad muheledes pealt needsamad opositsionäärid, kes Maripuud pidevalt ka telestuudios, blogides ja pressiteadetes ründavad. Mõnuga peksavad nad reformierakondlasest ministrit, teades, et just siis ei saa peaminister Ansip lubada tal ametist lahkuda. Sest opositsiooni soovid ja surve ei kuulu teadupärast rahuldamisele. Kindlasti on samal seisukohal ka Mareti ema, sest emad on ju tugevad ja jaksavad palju kannatada.

Nii vedib hea laps oma risti edasi, kuigi teab, et nüüdsest ei möödu päevagi, ilma et mõni meediakanal tema haldusalas valitseva korralageduse teemal sõna ei võta. Ja lootus, et see ühel heal päeval niisama heast peast lõpeb, on sama hea kui ootus, et opositsioon tema peksmise niipea lõpetab. Selle asemel koguvad keskerakondlased sõjaka trummipõrina saatel võimalikult kaua umbusaldusele allkirju, ummistavad pressiteadetega postkaste ja esinevad mureliku näoga teleekraanil.

Kui veel mõni aeg tagasi puudus Eestis rahvavaenlase kuju, siis nüüd on see valitsuse, opositsiooni, meedia, pensionäride ja kogu ülejäänud rahva üksmeelses koostöös loodud. See ta on – Mure-Maret, Maripuue (Urmas Nemvaltsi karikatuurilt) või Postiljoni-Maret – heal lapsel ikka mitu nime.

Emad annavad lastele alati andeks. Aga, Maret, mõtle siiski ka oma ema peale.