Ikka on tore, kui inimesed mõtlevad vahel muule kui kõhutäitmisele, sugutegemisele ja spordile. Mõtte-aparaadi töös hoidmiseks kõlbab hästi ka mõni pooletoobine kohtuasi. Fakt on see, et märatseti, täiega laamendati. Fakt on seegi, et peaaegu kedagi ei ole märatsemise eest karistatud, ei tänavavõitluse uljaid rindemehi ega ennastsalgavaid staabiohvitsere.
Väga paljudele eestlastele selline asjade käik ei meeldi. Vähe sellest, kaevatakse ebaõigluse üle, tuntakse, et midagi on riigis väga valesti, ning neid tundeid väljendatakse suhteliselt valimatute väljenditega. Samas ütlevad ametnikud, et kohus on kohus ja meediamöla alusel kedagi süüdi ei mõisteta. Tõsi ta on, kirevad seltskonnalehed ei ole kõige mõjuvam juriidiline argument.
Ometigi tunneb ajalugu mitmeid kohtuprotsesse, mille tulemuse määras masside meelsus, mitte juriidiline vuuduu või valitsuse veidrad kinnisideed. Meie kultuuris ehk kõige tuntum on Prantsuse sõjaväelase Alfred Dreyfusi protsess. Dreyfus saadeti 5. jaanuaril 1895 Saksa spioonina eluks ajaks vangi, kuid mõisteti 12. juulil 1906 õigeks. Õigeks mõisteti ta aga sellel lihtsal põhjusel, et kohtuvälised kaadrid tegutsesid kümme aastat sihipäraselt õigussüsteemi vastu.Tulemuseks oli, et üldsus sai kohtus oma tahte, sisuliselt oli tegu grupiviisilise ja hästiorganiseeritud omakohtuga. Ometi peetakse seda juhtumit progressiivsete jõudude suureks võiduks, mitte häbiväärseks omavoliks. Ma ei näe mingit põhjust, miks progressiivsed eestlased ei võiks õppida progressiivsetelt prantslastelt, kuidas kohus põlvili suruda.
Dreyfusi ja pronksöö jõmmide protsessidel on seegi ühine joon, et ühel puhul lähtus süüdimõistmine rahvustunnusest, praegusel juhul tundub õigeksmõistmine toetuvat samuti vere häälele ja geneetilisele argumentatsioonile. Ma võin muidugi eksida, sest kohtumõistmine ei toimunud meie ainsas riigikeeles ning menetluse jälgimine oli seetõttu raskendatud. Ka kohtuotsuse tekst ei vasta eesti kirjakeele reeglitele, nii et juba sel lihtsal põhjusel tekib kahtlusi otsuse mõistus- ja õiguspärasuses.
Tekib põhjendatud küsimus, et kui kohtu personali hulgas ei leidunud eesti keele valdajaid ega ka pädevaid tõlke, kas siis otsuse langetamisel oli üldse võimalik Eesti Vabariigi seadusi aluseks võtta. Keeleseadusest, nagu me kõik väga hästi näeme, kõnealusel juhul ei lähtutud. Kui peetakse normaalseks, et kohtulik asjaajamine toimub vabalt valitud keeles, kas siis võime lähitulevikus olla tunnistajaks protsessidele, kus verbaalne suhtlemine jäetakse üldse kõrvale ning asjaajamine toimub stepptantsu ja peeretuste abil, nagu annab mõista progressiivne romaanikirjanik Vonnegut? Kohtu argumentatsioon on innovatiivne ka sisulises mõttes, lisaks Aaviku-väärilisele keeleuuendusele on süüd kergendava, sisuliselt süüst vabastava mõjurina võetud kasutusele euroopaliku antifašismi mõiste. Uus süüdimatuse liik antifašism on veel nii värske toode, et me ei oska öelda, kas see vabastab vastutusest ainult vabas õhus sooritatud vandalismiaktide puhul või toimib antifašism indulgentsina ka ruumide segipeksmise korral. Elame-näeme.
Kindel on aga see, et kohalik venekeelne meedia liigitab fašismiks kõik, mis liigutab või muid elumärke ilmutab. Seega tuleb täpsustada nende ametnike sõnavõtte, kes kinnitavad, et Eesti Vabariigis meedia alusel kedagi süüdi ei mõisteta. Eestikeelse meedia alusel ja süüdi ehk mitte, aga kohaliku vene meedia alusel mõistetakse õigeks küll. Kindlasti ei taha ma oma kirjatööga punaprofessorite kombel eestimeelseid ringkondi meeleheitele ajada. Raske on leppida, aga me oleme võimelised välja kannatama palju hullemad asju. Ma ei pea silmas mitte ainult rõlget ristisammast ja mõnda küündimatut ajalooteemalist linateost, rahvuslikke tundeid mõnitatakse siinmail sajal erineval moel, ja üldjuhul keegi ei kurda.
Libressiöö protsessi ei tohi vaadata iseseisva üksiknähtusena, vaid osana suuremast süsteemist. Kõik need Linterid ja Revad kinnitavad meile, et okupatsiooni ja küüditamist pole olnud. Kole jutt küll, aga kas me saame neile vastu vaielda? Seaduskuulekate isikutena mitte. Kõik on süütud seni, kuni kohus nad süüdi mõistab, kuidagi nii see käis. Oskate te aga nimetada Eestis küüditamise, genotsiidi, piinamise või okupeerimise eest süüdi mõistetud isikuid? Selliseid isikuid peaaegu et pole, kui mõni üksik ongi, siis see ei tõesta midagi. Meil on viimastel aastatel arvestatav hulk pedofiile puuri pistetud, kui see ei anna veel põhjust kinnitada, et meil kehtib pedofiilide terrorirežiim. Kommunistlik partei oleks nagu kuritegelik organisatsioon, aga kommunistid ei istu mitte Rummus, vaid laiutavad Toompeal.
Oletan, et viimase kommunisti lasid metsavennad maha varastel viiekümnendatel, edasi on nende ridu harvendanud ainult maksatsirroos. Miks siis vana hea Reva peaks betooni peal virelema, see poleks õiglane, kindlasti pole ta meie riigile ja rahvale teinud rohkem kahju kui mõni Arnold Meri tüüpi tegelane. Või mis me räägime, Meri on tänase päevani ja sada protsenti süütu. Võib-olla tõesti kuskil paberi peal on kirjas kõik Eesti riigi alustalad, nagu Tartu rahu, ja väärtused, nagu iseseisvus, rahva, keele ja kultuuri säilimine ja mis kõik. Aga kas Eesti riik lähtub piirilepingute tegemisel Tartu rahust? Tuhka ta lähtub. Miks siis mõni lihtne kolonist peaks tegema seda, mida riik ise ei tee? Riik aga ei saa teha, sest ametnikel on riigitagi muret küllaga.
Põhiseadus räägib küll ilusat juttu, aga fakt on see, et eesti rahvas sureb välja. Arvestades meie majanduslikult rasket seisu, pole ka imestada, hea, kui suudame riigi kolmest säilitusülesandest täita kaks. Mõistlik on säilitada kaks odavamat. Rahva ülalpidamine on kallis, tarvis on sünnitusmaju ja vanadekodusid. Kultuur ja keel aga ei maksa midagi, neid siis säilitamegi kuidagimoodi. Ma pole küll lugenud kusagilt plaan B kohta, kuidas eesti keelt ja kultuuri ilma eesti rahvata säilitada, aga mingil kombel peab see võimalik olema. Kes meist oskab kindlalt öelda, kumb keel ja kultuur elab paremini, kas eesti või sumeri oma?
Igal juhul elasid sumeri keel ja kultuur rahva väljasuremise üle. Mida sumeri valitsus selleks tegi, peavad selgitama arheoloogid. Võib-olla peaksime hakkama Õhtulehte välja andma savitahvlitel, aga nagu ütles Konfutsius, ei istu Jänese toolil, ei mõtle Jänese mõtteid.
Samas jääb mul õigus küsida, kas siis kerge balti aktsendiga vene keel ei või laulutules tõusta kõrgele üles ja eesti keele teatepulga üle võtta. Võib. Kui lammutame eesti kultuuri komponentideks, siis selgub, et põhilised kultuuriosad ei kao kusagile. Kultuuribürokraatia on igavene, see on täiesti kindel. Ka õlle- ja viinakultuur säilivad meie panuseta. Keegi ikka Salieri sümfooniaid soostub ette kandma, ei ole meie filharmoonikud maailmas ainukesed. Ka jalgpall ning murdmaasuusatamine jäävad pärast eesti kultuuri hävingut püsima.
Võib-olla on meie iseseisvuse defitsiidi, väljasuremise ja kultuurikao hirmud täiesti alusetud? Öelge ausalt, kas keegi tunneb ennast sellepärast halvasti, et liivlased on väljasuremise alal meist kõvast ette rebinud? Just nii ongi, kaunis mõnus on välja surra, teades, et keegi ei jää sind taga nutma ja kõiges on süüdi kaks deemonit – Reva ja Linter.
Kahel toolil korraga saab istuda, isegi mugav võib olla, aga samal ajal globalismi ehitada ja rahvuslikke väärtusi säilitada ei ole võimalik. Eesmärgid on täiesti erinevad, ühe eesmärk on teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi kasutades väliskapitalile teed sillutada, teine püüab omakasupüüdlikult mingit kolklikku rida ajada.
Et jutt liiga keeruliseks ei läheks, analüüsime olukorda külavanema seisukohalt. Oletame, et mingi tähtsusetu küla jääb ette selle planeedi juhtivale solgiaugufirmale, mille omanikule on kasulik kaevata küla asemele auk. Kohalik rahvuskultuur aga seisneb kahe suvalise isiku kaerajaanikargamises, kusjuures kaerajaani kargamise püksid tuleb paigata küla eelarvest.
Külavanema jaoks on kaerajaan paras luupainaja kahel põhjusel: esiteks ei saa pükste paikamisele kulutatud maksumaksja raha kantida külavanema isiklikku pulgatsehhi, teiseks kargab noorem Kaera-Jaan kultuurilise tegevuse kõrvalt ka külavanema austatud abikaasat. Seevastu globaalse solgiaugu rajaja on meeldivalt kaerajaanikauge isik, kes vastavalt lääne demokraatia põhiväärtustele toob külavanemale kotiga meelehead. Korduvalt ja üldjuhul sulas.
Külavanema seisukohalt on globaalne solgiauk alati hõrgum variant kui kaerajaan. Seepärast ongi iga päevaga vähem kaerajaani ja rohkem üleilmseid kloaake ning õnnest ja heaolust pakatavaid külavanemaid. Ketserid ja idioodid ei väsi kuulutamast inimlikku eksimust, aga külavanemad ei eksi kunagi ning kui allakirjutanu või austatud lugeja oleksid külavanema asemel, toimetaksime meiegi veatult. Libressiööprotsessi juurde tagasi tulles on täiesti selge, et Linter ja Reva – mitte et teised kohtualused oleksid vähem tähtsad, lihtsalt nimed ei tule meelde – esindavad globaalsolgiauku, kohus esindab külavanemat, Kaera-Jaani rollis astuvad üles kibestunud ja ropu suuga internetikommentaatorid. Aga küll kohus nad peagi vaikima sunnib.
Üleilmsete trendide valguses on selge, kes peab võitma, kes kaotama. Libressiöö suurevaevanägijaid pole mingit põhjust nimetada marginaalideks. Tuglas kirjutas korduvalt marginaale, ega ta sellepärast s..t kirjanik olnud. Need, kes valitsevad maailma, pole sul mingid marginaalid, nii et võta vaiksemaks, ahv. Linter ja Reva esindavad seda, keda vaja, sellepärast nad võidavadki. Allakirjutanu esindab neid, keda pole vaja, ja teeb sellest järeldused. Tark toimib kooskõlas mõistuse ja tugevama õigusega. Egas külavanem ole loll, otse vastupidi, külavanem on vägagi arukas. Kõik ei saa olla külavanemad, aga tuleb töötada selle nimel, et olla külavanemale lähemal. Me peame leppima sellega, et globaalmeelehead ei jätku igaühele, aga teise õnne oma silmaga näha pakub suuremat rahuldust kui kaerajaani kalpsata. Nagu konn.