Piret Mäeniit küsis Postimehes («Rahvaloendatu lihtne küsimus», PM 10.01), miks üldse tehakse rahvaloendus, kui Eestis on olemas registrid. Ilmselt on see küsimus tekkinud ka mõnel teisel, kuigi põgusalt on teemat varemgi meedias käsitletud.
Ene-Margit Tiit: miks me ei loenda registrite põhjal?
/nginx/o/2012/03/08/1003526t1he914.jpg)
12. jaanuar 2012, 09:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ainult registrite põhjal suudavad rahvaloenduse teha vähesed riigid maailmas. Üks niisuguseid on Soome, kus registreid on arendatud aastakümneid ja registreerimise harjumus on tavapärane. Registrites sisalduvate andmete kvaliteeti on aja jooksul põhjalikult kontrollitud ja parandatud, nii et see on väga kõrge.
Kahjuks pole Eesti registrid (veel) vajaliku tasemega. Viiendik Eesti elanikest ei ela sellel aadressil, mis neil on kirjas rahvastikuregistris, selletõttu on registrites teave inimeste paiknemise kohta ekslik ja vananenud, seda ei saa aluseks võtta regionaalpoliitika ja kohaliku taristu kavandamiseks.
Siiski võetakse ka käimasoleva rahvaloenduse ajal osa andmeid registritest. Näiteks õppimise kohta andmeid ei küsita – selle teabe saame Eesti Hariduse Infosüsteemist (EHIS). Omandatud haridust tuleb aga küsida, sest hariduse infosüsteemi nooruse tõttu pole selles kirjas nende inimeste haridustasemeid, kes oma koolitee lõpetasid eelmisel sajandil.
Ka rahvastikuregistrit kasutatakse mõningate andmete eeltäitmiseks – niisugused on näiteks kodakondsus ja perekonnaseis. Eeltäidetud andmeid näeb aga ainult isik ise, mitte tema leibkonnaliige.
Kindlasti ei saa rahvastikuregistri andmeid kasutada selleks, et selgitada, millised on Eesti pered. Milleks seda riigile üldse on vaja? Teave leibkondade (perede) kohta on üks olulisemaid asju, mida loenduste käigus saadakse, ja seda on küsitud kõigil loendustel 19. sajandi lõpust peale.
Piret Mäeniit juhtis väga õigesti tähelepanu sellele, et riigil on tarvis teada, kas perele leiba jagub. Nimelt leibkonna koosseis on see, mis määrab leibkonna vaesusriski suuruse.
Loomulikult ei küsita rahvaloendusel inimeste sissetulekut ja majanduslikku toimetulekut, kuid rahvaloenduse andmete põhjal saab selgeks, kui palju ja missugustes Eesti piirkondades elavad kõrge vaesusriski astmega pered – üksikvanemad lastega, üksikud eakad jne.
Elukohaandmete puuduliku registreerimise tõttu ei näita rahvastikuregistrist saadavad andmed perede, eriti noorte perede koosseisu täpselt.
Mõnevõrra arusaamatuna on loendatavatele tundunud ka küsimus töötamise kohta detsembri ühel kindlal perioodil. Siinkohal tuleb meenutada, et käimasolev rahvaloendus toimub lähiaastatel kogu maailmas ja Euroopa Liidus on osa küsimusi kokkuleppeliselt ühesugused.
Nende hulka kuulub ka tööhõive küsimuste blokk – kolm küsimust: töötamine, töökoha olemasolu ja viimase puudumisel töö otsimine moodustavad kokku töötu määraluse nii, nagu seda rahvusvaheliselt käsitletakse.
Milleks on vaja töökoha asukohta? Rahvaloenduse andmed võimaldavad selgitada ka seda, kui palju inimesed rändavad, liikudes töökoha ja kodu vahel, olgu töökoht Eestis või välismaal. Huvi pakub nimelt see paik, kus inimesed tegelikult töötavad, aga mitte selle asutuse peakorteri aadress, mille võib leida äriregistrist.
Kui seda registrit uskuda, peaks Tallinna tööle käima märksa suurem osa inimesi, sest eks peamajad asu ikka pealinnas ning filiaalide ja allüksuste paiknemist kahjuks registritesse kirja pandud ei ole.
Jääb üle vaid tänada terast inimest heade küsimuste eest ja loota, et enamik loendatavaid edaspidi isiklikust mugavusest ekslikke vastuseid ei anna. Rahvaloendused on alati ja igal pool rajatud vastajate aususele, kusjuures ühegi vastaja õigete ega valede vastuste eest teda isiklikult ei kiideta ega karistata.