Mihkel Mutt: USA vabariiklaste nirud valikud

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Vaata kust otsast tahad, lohetapjat valgel hobusel USA vabariiklaste leerist praegu ei paista, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Ameerika eelvalimised koguvad tuure ja maailm sätib end jälgima. See, kes saavad Hiina uutek­s liidriteks, on globaalses mõttes vähemalt sama tähtis, aga nood pannakse paika tagatubades, vabariiklaste kandidaat sõelutakse välja pool aastat kestavas draamas.

Esimese mulje põhjal ei paista neil härradel olevat presidendiks tarvilikku formaati. Kuigi nende programmides on ka erinevusi, lähevad nad ikkagi segi nagu taevast langevad tilkmehikesed Magritte’i pildil. Nad naeratavad «tuumakalt» ja «embavad» publikut ühte moodi.

Nende loosungeid («Paneme selle asja jälle tööle!», «Võtame oma vabaduse enda kätte!» jms) on kuuldud läiluseni mõlemast leerist kõikide kampaaniate aegu. On tunda spindoktorite, konsultantide ja repetiitorite hoolikat tööd, mitte isiksusi. Nad ei jää meelde.

Miks toimub mehikeste paraad tänavu? Mõelgem taustale. Esiteks on võimul oleva presidendi vastu (kui too just äpu ei ole) alati raskem kandideerida kui nelja aasta pärast, mil mõlema pürgija stardipositsioon on enam-vähem sarnane. (Ega muidu pole nii paljud presidendid kaks ametiaega vastu pidanud.)

Teiseks, kui keegi on oma partei ametlikuks kandidaadiks tõusnud, ent seejärel lüüa saanud, siis teist šanssi talle enamasti ei anta. Tema on oma isikukapitali ära kulutanud. Seevastu need, kes eelvoorudest ise kõrvale jäänud, võivad hiljem uuesti üritada.

Selle põhjal ongi oletatud, et mitmed tugevad vabariiklased, kes tahaksid ja võiksid kandideerida, seekord seda ei tee, sest Barack Obama vastu läheb neil raskeks ja nad ei taha oma šansse rikkuda. Nii et praegu rassib platsil teine ešelon.

Obama ei ole olnud äpu. Muidugi olid ootused ta suhtes liiga kõrged, neile pole ta igas suhtes vastanud. Ent tema aeg on olnud ka keeruline. Aus, aga lihtsameelne kauboi (Bush juunior ) pärandas talle riigi, mis polnud parimas seisus, ja puntras välissuhted. Sõjad olid kasvatanud üüratu võla. Kohe lõhkes majandusmull ja kriis kestab tänini.

Vabariiklased (nagu enamik konservatiive, sealhulgas Eesti omad) põrkavad alatasa pragmatismi ja aadete dilemma otsa. Kas tõupuhas kandidaat või ükskõik kes – peaasi, et suudaks vastast lüüa?

Tõsikonservatiivid väidavad, et Mitt Romney on tegelikult mõõdukas liberaal. Ja enamikule evangeelsetest kristlastest on pinnuks silmas tema usk (kuigi sellest poliitkorrektsuse huvides palju ei räägita). Niihästi mormoonluse õpetuses kui praktikas (mitmenaisepidamine) on aspekte, mis mõnede meelest ei lasegi seda kristluseks pidada.

Välismaailmale saadaks mormooni valimine muidugi signaali, et Ameerikas on eelarvamuste ületamisel veel üks samm astutud ning järgmine kord pole geipresident võimatu. (Muide, need valimised näikse toimuvat mormoonluse märgi all, sest üks kandidaat on veel sellest usulahust – endine Utah’ kuberner Jon Huntsman).  

Romney kampaaniamasin töötab õlitatult. Aga ta ei elektriseeri publikut, teda ei armastata eriti. Ta on siiski natuke vettinud. Samas paistab ta hästi teadvat, et on praegu oma parteile asendamatu. Temaga ollakse sunnitud leppima, samas vaadatakse otsivalt ringi, kas pole kedagi, kes võiks tema kohale asuda. Lausa viimasel hetkel mängu tulnud Rick Santorumi võimsat sooritust Iowas peetaksegi selle ilminguks.

John McCain andis Romneyle oma õnnistuse, aga selle üle on irvitatud: mees, kes kaotas Obamale, andis oma õnnistuse mehele, kes kaotas talle endale.

Kandidaadiks igatsetakse kedagi, kel oleks mõistagi valitsemiskogemusi, aga kelles leiduks hoogu, elaani ja värskust – kedagi valgel hobusel lohetapja taolist (lohe on Obama).

Ainus isiksus selles seltskonnas tundub olevat endine peapankur Gingrich, aga temal on sleppi ehk liiga palju, ta mõjub vana vintske peeruna, kes üritab comeback’i presidenditooli kaudu. Tema eraelu on liiga keeruline ja tema pihta on palju pori loobitud. Seepärast ei usu, et temast vabariiklaste päästerõngas tehakse.

On arvatud, et kandidaatide vahel võib minna veelgi pikemaks ja verisemaks kisklemiseks, kui oli tuna demokraatide Hillary Clintoni ja Obama vahel. Pühapäevasest teledebatist jäi mulje, et Romney heitleb juba Obamaga, teised Romneyga ja omavahel.

Tuleb arvestada, et ühe partei soov teist võita on seekord eriline, ületades tavalise rivaliteedi. (USA poliitiline elu on lõhenenud rohkem kui varem.) Obama sümboliseerib mõnede jaoks mitteameerikalikke väärtusi («sotsialistlikku ühiskassat»), ja ta on mustanahaline.

Kindlasti on paljud, kes teda algul võõrastasid, nüüdseks temaga harjunud. Aga on ka neid, kes alateadlikult igatsevad tõendada, et seda värvi mehed ei tule presidendina toime. Obamast tahetakse teha «näidiskeiss».

Seetõttu võib arvata, et vabariiklased teevad oma aadetes mööndusi ja pragmaatika ruulib. Romney leeril on kõvasti raha. Tal on suurimad eeldused kandidaadiks saada. Ent kahtlane, mida ta seejärel suudab. Vabariiklaste valijad on alati käitunud distsiplineeritumalt kui demokraadid (see on nõnda juba kummagi olemusmõtte järgi).

Eriti kehtib see evangeeliumikristlastest aktivistide kohta, kes käivad ukselt uksele ja agiteerivad. Nüüd on arvatud, et kuigi vabariiklaste «mandariinid» annavad Romneyle oma õnnistuse, siis mainitud väesalk töötab tema kasuks leigelt. Nad ei tunneta Romneys omainimest.

Veaksin kihla, et Obama on veel neli aastat Valges Majas (võites ligi seitsme protsendiga).

P.S. Kummalisel kombel figureerib neil valimistel ka Euroopa-teema – kui hoiatav näide, koll, mida Obama tahtvat USAsse importida. Muide, tõsikonservatiivid heidavad Romneyle ette ebajärjekindlust, sest Massachusettsi kubernerina võttis ta vastu üldise tervisekindlustuse programmi, mis oli eeskujuks Obama vastavale programmile 2010. aastal.

Jah, väärtushinnangud on siin- ja sealpool Atlandit ikka erinevad. Isegi valdavalt neoliberaalses Eestis ei sea keegi haigekassa vajalikkust kahtluse alla.