Teele lugu on naise kirjutamata lugu

, Kirjandusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Tallinfilm

Oskar Lutsu loomingul on eesti kultuuris vaieldamatult oluline koht. Lutsu Tootsi-lugude sarja («Kevade» I–II, 1912–1913, «Suvi» I–II, 1918–1919, «Tootsi pulm» 1921, «Äripäev» 1924, «Sügise» 1938) võib pidada eesti kirjanduse tüvitekstideks, aga neil on ka laiem tähendus kui rahvuslikku identiteeti loovatel tekstidel, mis põlistavad selle identiteedi kui olemuselt talupoegliku.


Teoste keskset asendit eesti kultuuriruumis on võimendanud ka Arvo Kruusemendi loodud filmid «Kevade», «Suvi» ja «Sügis», mis on loonud teatud põlvkonna jaoks ettekujutuse Lutsu raamatutest. Kuulun ka ise põlvkonda, kelle jaoks on «Kevade»-sarja tegelastel Arvo Kruusemendi filmide nägu.

Oskar Lutsu loomingu puhul on esile toodud erinevaid jooni, näiteks rõhutades tema loomingu rahvalikkust ja humoristlikkust või tuues esile selle üht allhoovust – melanhoolsust. Üllatavalt vähe tähelepanu on pööratud aga sellele, milliseid soolisi tähendusi ta teosed loovad. Üldtuntud on ju «Kevade»-sarja raamatute määratlemine Tootsi-lugudena, mis juba nimetusena on sooliselt märgistatud. Sarja eri raamatuid on tõlgendatud kui Arno («Kevade»), Tootsi («Suvi», «Tootsi pulm») ja Kiire («Äripäev», «Sügise») lugu. Ent kus on Teele lugu? Kui palju me üldse Teele tegelaskujust, aga ka teistest naistegelastest teada saame?  

«Kevade»-sarja meestegelaste galerii on värvikas: melanhoolne ja hingeline Arno; joodikust külafilosoof ja kellamees Lible, omalaadne eesti vaste maailmakirjanduse tuntuimale kellamehele Pariisi Jumalaema kirikust; ettevõtlik Toots, keda «Kevades» iseloomustatakse kui poissi, kes «läks elu raskematestki juhtumustest läbi, nagu oleks ta korra suplemas käinud»; peenutsev rätsepmeister Kiir oma perega; tüse ja aeglane Tõnisson, kelle lõug «süües alati läikima tikkus»; kandlemängija Imelik ja palju teisi tegelasi. Ent silmatorkav on naistegelaste vähesus: Raja Teelet teavad kõik lugejad, aga mitu naistegelast meenub «Kevadest» veel?

Naiskujusid, kellele raamatus on pisut rohkem ruumi pühendatud, ei ole palju: Arno ema ja vanaema, teenija Mari, Teele väike õde, rätsepmeister Kiire abikaasa Katariina Rosalie.

Lisaks viidatakse tekstis mõnikord umbmääraselt «tüdrukutele», eristamaks neid kui «teistsuguseid poistest». Tüdrukud olid «kavalad» ja hoidsid «ühte nagu lambad», aga nende tegemistest lugeja eriti midagi teada ei saa ning neid nähakse peamiselt mehelikust vaatepunktist. Erandiks on Arno ema ja vanaema, keda on kujutatud traditsioonilises naiselikus rollis, muretseva ja laste eest hoolitsevana.  

Teele keskse tegelasena on pälvinud rohkem autori tähelepanu nii «Kevades» kui sarja järgmistes osades. Juba «Kevade» alguslehekülgedest peale kujutatakse Teelet kui Arno potentsiaalset pruuti. Teele välimuse kohta saame teada, et ta on «punapõseline ja valkjajuukseline» ning Arno meelest on ta ilus.

Teelet kirjeldataksegi «Kevade» lugejale enamasti läbi Arno vaatepunkti, sageli ka vastandatuna Arnole. Teele praktilisus on vastukaaluks Arno unistajalikkusele, Teele hakkajalikkus vastandub Arno melanhoolsele passiivsusele. Iseloomult on Teele julge tegutseja, erinedes sellisena teistest naistest. Teele erandlikkus kinnitab teiste naiste tavalisust.

Teele erilisus muudab ta meeldejäävaks karakteriks läbi kogu raamatusarja, kuigi tegelasena on teda kujutatud sageli kellegi teise, näiteks Arno või Tootsi vaatenurgast. Teele hinge­elust saab lugeja vähe teada.

Nii kujutatakse «Kevades» Teele läbi talvise jää vettekukkumise stseeni Arno vaatepunkti kaudu. Teele sisemaailma kujutab autor enamasti siis, kui teosesse on vaja tuua intriigi või pinget, näiteks kirjeldatakse «Suves» Teele tundeid stseenis, kus Teele teeb lõpparve Arnoga, rebides tükkideks Arno pildi ja kirjad.

Teelet on läbi sarja kujutatud tujukana, aga selle põhjuseid ei avata. Tema tegutsemismotiividest ja eesmärkidest ei anta kuigi palju teada. Kui kesksed meeskarakterid struktureerivad jutustusi, muutes need «pildikesed Paunverest» sidusaks looks, siis Teelel sellist rolli pole.

Naiselikkuse tähistajana on Teele tegelaskuju sarjas olulisel kohal, toomaks soolist pinget meeste(gelaste) maailma, aga ta pole olnud nii vajalik, et pälvida oma lugu. Killukesi Teele kohta saame teada teiste, st meestegelaste ja Lutsu kui mees­autori kaudu, aga seda pole palju. Me ei saa teada, kas ta oleks siiski mõnikord igatsenud Arno kombel pilvi vaadates unistada, selle asemel et uppuda lõpututesse igapäevatalitustesse.

Me ei saa eriti palju teada tema tegutsemismotiividest, suhetest teiste naistega, tema naiselikust elutunnetusest ja sellest naiste maailmast, mis oli 20. sajandi alguse moderniseeruva külaelu lahutamatu osa.

Teele lugu võib mõista metafoorina naiselikkuse kujutamise kohta. See on naise kirjutamata lugu, sest autoril on puudunud ligipääs sellele naise(likule) maailmale. See on tühik kultuurilises representatsioonis, lugu, mida alles tuleb kirjutada.

Tekst põhineb konverentsil «Sada kevadet: müüt, märk, keel» peetud ettekandel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles