Uurija kannab rasket koormat kogu elu kaasas

, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Skulptuur «Totalitarismi moolok» (1996, autorid Nina Galitskaja ja Vitali Gambarov) Levašovo memoriaalkalmistu värava lähedal.
Skulptuur «Totalitarismi moolok» (1996, autorid Nina Galitskaja ja Vitali Gambarov) Levašovo memoriaalkalmistu värava lähedal. Foto: Merike Lill

Tunnen Anatoli Jakovlevitš Razumovit juba rohkem kui kümme aastat ja minu töölaua juures käeulatuses riiulis seisavad tema koostatud poliitiliste repressioonide ohvrite mälestusraamatu «Leningradskii martirolog (Leningradi martüroloogium) 1937–1938» köited.


Tiitellehele kirjutatud pühenduses nimetab Anatoli Jakovlevitš mind heaks kolleegiks, kuigi ma ei ole otseselt Nõukogude repressioonide poliitikat uurinud. Eesti lähiminevikuga tegeledes puutub iga ajaloolane selle valdkonnaga aga tahes-tahtmatult kokku.

Esimene martüroloogiumi köide ilmus 1995. aastal, praeguseks on neid juba 11. Köited on kronoloogilises järjestuses aastatel 1937–1938 põhiliselt Leningradis ja ka ümbruskonnas mahalastute kohta.

Köidetes on hukatute nimekirjad esitatud tähestikulises järjestuses. Ära on toodud sünniaeg ja -koht, rahvus, parteilisus, elukoht, elukutse ja töökoht, millise paragrahvi järgi süüdistus on langetatud ja millal otsus täide viidud.

Peale nende lühiandmete on igas köites mitme hukatu elulugu pikemalt kirja pandud. Selleks on kasutatud uurimistoimikutest, samuti perekonnaliikmetelt või sugulastelt saadud andmeid, dokumente ja fotosid. Lisaks esitatakse raamatus kokkuvõtvat statistikat.

Köidete maht on 700 lehekülje ümber. Iga köite ettevalmistamine trükiks nõuab suurt täpsust ja andmete ülekontrollimist, sest trükis ilmunul on allikaline väärtus – pole ju enamikul hukatute sugulastel võimalust minna ise arhiivi toimikutega tutvuma.

Peale venelaste, lätlaste, soomlaste, sakslaste, juutide ja veel kümnete teiste rahvuste esindajate leiab nendes köidetes mitme tuhande eestlase nime.

Enamik neist ei ole tuntud eestlastest kommunistid, vaid on töölised, põlluharijad, ametnikud, õpetajad ja teiste elukutsete esindajad, kes ise või kelle vanemad olid Eestist maa- või tööotsingutel Venemaale välja rännanud.

1938. aasta oktoobris-novembris arreteeriti «töörahva paradiisis» inimesi pelgalt rahvuse järgi ja siis oligi suurem osa mahalastutest just eestlased, enamik neist mehed.

Aastal 2000 hinnati «Leningradi martüroloogiumi» esimest nelja köidet parimaks teaduslikuks uurimistööks Peterburi kohta. Võib vaid ette kujutada, kui kurnav on selline uurimistöö emotsionaalselt.

Mäletan, et kui Anatoli Jakovlevitš esines 2005. aasta oktoobris Tallinnas rahvusvahelisel konverentsil «Terrori arheoloogia» ettekandega «Stalinlike repressioonide eestlastest ohvrid Leningradis ja ümbruskonnas 1937–1938», hakkasid tal lõpuks endal pisarad veerema, mõni nõrganärvilisem oli aga juba varem saalist välja läinud.

Anatoli Jakovlevitš ei saa õhtuti töölt lahkudes oma emotsionaalset koormat maha jätta, vaid kannab seda kaasas kogu elu. See on ohver, mille ta on vabatahtlikult enda kanda võtnud ja mille eest tuleb talle tänulik olla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles