Kujundikeeles pannakse mind seevastu pidevalt rongis sõitma, mõne arvates lausa pean seal elama, mahagi ei tohi tulla. Näiteid? Spordist. Tihemini kui mina rongiga sõita saan, pannakse Kaia Kanepi (või keegi teine võimekas sportlane) selle alt välja tulema. Majandusest? Äripäev liidab kaks käibemetafoori: «Pehme maandumise rong on juba läinud». Mismoodi see täpsemalt välja näeb, võib igaüks ette kujutada.
Luulelisemalt? Priit Pullerits: «Aga ikkagi inimesed pelgavad, et astuvad elurongilt maha.» (PM Arter 19.11.2011 «Missioon viib elu edasi») Selle puhul ei ole mõeldud, et lahkuvad elust, vaid et astuvad kõrvale sellelt tormavalt peateelt, teevad vahepeatusi.
Pidevalt võidu jooksva, sõitva, trügiva inimarengu metafoorina on rong ja rongist mahajäämise tunne kindlasti aeg-ajalt omal kohal. Aga ainult aeg-ajalt. Kuidas saaks tekstide maailmas nii, et me ei lörtsiks kõiki värskeid ja vahvaid ütlusi lamedateks ja tüütavateks mämmutisteks? Kui säravat mõtet ei tule, võiks jätta mõnikord kujundliku keele tarvitamata ja öelda otse.
Loomulikult on keeles olemas konventsionaalsed ehk nn surnud metafoorid, mille puhul ülekantud tähendust enam ei tajugi, nt käsi väljendis kellegi käest küsima või kõrv väljendis kellegi kõrvale istuma. Nende tarvitust pole mõtet piirata, sest olgugi et need on mõnikord välditavad, oleks üsna keeruline neist täielikult loobuda. Kuid on kohti ja olukordi, kus peaks metafoori- ja kujundliku keele kasutust väga hoolega jälgima. Üks selliseid on ametlik suhtlus.
Mullu said kummastavate avaldustega maha Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach: esimene arvas, et ta peaks poliitikas edasi tegutsedes pidevalt tõestama hakkama, et ta pole kaamel; teine arvas end krokodilliks peetavat. Vabandust, meil on ikka inimeste maailm, eriti ametlikes läkitustes. Loomad oma eheduses võiks inimeste kemplemisest välja jääda.
Autor on Keelehooldekeskuse koordineerija.
