Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Egle Pullerits: ei taha enam elada loomadega rongis!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Egle Pullerits | FOTO: Erakogu

Sõitsin mõne nädala eest rongiga Tartust Tallinna. Hea, ruumikas ja valge oli olla. Kiiresti sai kohale, tervelt kümme minutit kiiremini, kui sõidab buss, ja üheksa senti odavamalt. Autot oli ka kuhugi jätta, erinevalt kesklinnas paiknevast bussijaamast. Teenindus pole vist igas lennukiski nii hea kui Tartu-Tallinna ekspressliini esimeses klassis. Rongisõit on ajavõit ja mis kõik. Ühesõnaga, leian rongi ühe väärt sõiduriista olevat, olgugi et seda harva ja vähe tarvitada saab – graafik võiks hulga tihedam olla. Olgu öeldud, et Tallinna ja Tartu vahet olen pidanud viimaste nädalate jooksul oma kümme korda sõitma ja tavaliselt saab see ots tehtud kas auto või bussiga, rongiaegu antakse näpuotsaga.



Kujundikeeles pannakse mind seevastu pidevalt rongis sõitma, mõne arvates lausa pean seal elama, mahagi ei tohi tulla. Näiteid? Spordist. Tihemini kui mina rongiga sõita saan, pannakse Kaia Kanepi (või keegi teine võimekas sportlane) selle alt välja tulema. Majandusest? Äripäev liidab kaks käibemetafoori: «Pehme maandumise rong on juba läinud». Mismoodi see täpsemalt välja näeb, võib igaüks ette kujutada.

Luulelisemalt? Priit Pullerits: «Aga ikkagi inimesed pelgavad, et astuvad elurongilt maha.» (PM Arter 19.11.2011 «Missioon viib elu edasi») Selle puhul ei ole mõeldud, et lahkuvad elust, vaid et astuvad kõrvale sellelt tormavalt peateelt, teevad vahepeatusi.

Pidevalt võidu jooksva, sõitva, trügiva inimarengu metafoorina on rong ja rongist mahajäämise tunne kindlasti aeg-ajalt omal kohal. Aga ­ainult aeg-ajalt. Kuidas saaks tekstide maailmas nii, et me ei lörtsiks kõiki värskeid ja vahvaid ütlusi lamedateks ja tüütavateks mämmutisteks? Kui säravat mõtet ei tule, võiks jätta mõnikord kujundliku keele tarvitamata ja öelda otse.

Loomulikult on keeles olemas konventsionaalsed ehk nn surnud metafoorid, mille puhul ülekantud tähendust enam ei tajugi, nt käsi väljendis kellegi käest küsima või kõrv väljendis kellegi kõrvale istuma. Nende tarvitust pole mõtet piirata, sest olgugi et need on mõnikord välditavad, oleks üsna keeruline neist täielikult loobuda. Kuid on kohti ja olukordi, kus peaks metafoori- ja kujundliku keele kasutust väga hoolega jälgima. Üks selliseid on ametlik suhtlus.

Mullu said kummastavate avaldustega maha Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach: esimene arvas, et ta peaks poliitikas edasi tegutsedes pidevalt tõestama hakkama, et ta pole kaamel; teine arvas end krokodilliks peetavat. Vabandust, meil on ikka inimeste maailm, eriti ametlikes läkitustes. Loomad oma eheduses võiks inimeste kemplemisest välja jääda.

Autor on Keelehooldekeskuse koordineerija.

Tagasi üles