Kultuuriministeerium Rein Langi juhtimisel on valinud õige tee – eesti kultuuri praeguse rahastamismudeli ülevaatamise. Olen tuhat protsenti nõus, et kultuuriministeerium pole sotsiaalasutus ning inimeste tööl hoidmise ja kunagi loodud asutuste pimesi toetamise asemel tuleb keskenduda eesti kultuuri arendamisele ja säilitamisele. Sest milliseid muid eesmärke peaks Eesti Vabariigi, mille ülimaks eesmärgiks on eesti keele ja kultuuri elus hoidmine, kultuuriministeeriumil üldse olema?
Seepärast on Rein Langi jõuline rahvaraamatukogude komplekteerimisse sekkumine ainuõige – kultuuriministeerium ei pea pakkuma eestlastele öökapilugemist. Seda võivad teha näiteks kohalikud omavalitsused, kelle asutused raamatukogud on. Kultuuriministeerium peabki hoolitsema selle eest, et eesti keeles ilmunud olulised tekstid, sealhulgas tõlkekirjandus, oleksid kättesaadavad (ja seda tasuta) võimalikult paljudele soovijatele ning seda ka väljaspool pealinna.
Ministeerium ei taha sundida kõiki inimesi lugema häid raamatuid, vaid soovib, et need oleksid kogudes olemas nendele, kes tahavad. Need on kaks eri asja. Kusjuures hea tahte märgina peavad raamatukogud neile eraldatud teavikute ostmise summast vaid poole väärtkirjandusele kulutama – teise poole ehk 800 000 euro eest võivad nad osta täpselt seda, mida nad tahavad.
Vale on arusaam, mida raamatukogud on teadmatusest või õelusest võimendanud, et nüüd peab ka kõige väiksem raamatukogu ostma Akadeemia. Ei pea. Ministeerium sõlmib iga maakonnaraamatukoguga eraldi lepingu ja seal vaadatakse vastava piirkonna vajadused üle. Akadeemia asemel võib tellida Loomingu või Sirbi.
Olen viimastel nädalatel tundnud end kui kultuuriministeeriumi vabatahtlik esindaja – selgitanud, miks Lang tahab raamatukogudele peale sundida väärtkirjandust ning miks see mõte hea ja äärmiselt vajalik on.
Ministeerium ise on aga eelistanud anda nappe ja üldisi kommentaare. See on viga, sest rahvast nii erutavates küsimustes tulevad läbipaistvus ja lihtsad, faktidele toetuvad selgitused ainult kasuks.
Eks ministeeriumi endasse sulgumises on oma süü ka avalikkusel. Plaani hakati ründama, sellest midagi teadmata. Veel enam, ei soovitudki teada. Sest pimesi uskuda on ju parem, faktid võivad aga näidata maailma uues valguses. Vägisi meenub kampaania «Usume Veerpalusse».
Loodan, et Lang ja teisedki ministeeriumi inimesed on raamatukogude kogemusest õppinud. Sest ees on ootamas mitmed valulikud, kuid vajalikud reformid – muuseumide arvu ülevaatamine ja kultuurisektori töötajate palga tõstmine, milleks raha tuleb leida oma rahakotist ehk oodata on koondamisi. Aga neid otsuseid tuleks avalikkusele rahulikult selgitada ja veel kord selgitada.